Kuidas mina olen valmis maailma kogema...

Mulle ilmus küsimus:

Kuidas mina olen valmis maailma kogema?

Ja vastus ei tulnud mõistusest.

Ta tuli vaikselt. Hääletult. Sõnade sabas, mis liikusid

otse südamest välja:

"Nägijana. Mitte ainult silmadega, vaid südamest

välja ulatuva vaatega.

Kuuljana. Mitte helide, vaid vaikuse taha jääva

sageduse kaudu.

Mõistjana. Mitte hinnangu läbi, vaid kohalolu kaudu.

Ma vaatan nii, nagu on.

Ma vastan nii, nagu on.

Sest kõik, mis on, on püha oma olemises.

Mu puudutus on õrn - silmaga, käega, südamega.

Mu samm on hoidev, mitte mööduv.

Ma naudin. Ma rõõmustan. Ma säran.

Ma olen avatud vastu võtma:

peidetud aardeid, päikesekiiri kastepiiskades,

uduseid maale ja naeratuse vaikset hõõgumist.

Ma ei otsi. Ma luban.

Ma ei sunni. Ma olen.

Ma olen valmis kogema maailma nii,

nagu maailm on valmis end mulle kinkima.

Sooja südamega.

Lihtsalt endana.

Nii nagu olen."

Ja siis nägin...

Maailm ärkab ilule

ja saab ennast näidata,

nagu pole saanud varem.