Kas maailm armastab mind?

See küsimus tuli minus esile nii vaikselt, et esialgu

oleksin peaaegu selle ära lükanud,

nagu midagi "rumalat" või "lapsemeelset".

Aga ta tuli hellalt,

kerge lootusekiirega,

nagu sosin läbi aja:

Kas tõesti maailm armastab mind?

Ja ma jäin selle juurde.

Lubasin sellel kohal avaneda.

Ei rutanud parandama, ega pakkuma "õigeid"

vastuseid.

Ainult vaikne kohalolu -

ja midagi hakkas minus muutuma.

Tekkis tunne, justkui vahelt oleks pühitud need kihid,

mis tavaliselt mürisevad:

ootused, hirmud, kahtlused, õigused.

Ja ma olin lihtsalt kontaktis -

nagu vastsündinu, kelle peale pole veel jõudnud kihid

kasvada.

Selles vaikuses tuli vastus.

Mitte sõnades, vaid olemises.

Maailm ei pea minda armastama selleks, et mina end

vastu võtaksin.

Tema armastab mind just sellisena, nagu ma olen.

Ilma tõestuseta. Ilma mürata. Ilma vajaduseta.

Maailm armastab mind. Sest mina olen tema sees, tema osa - ja temaga koos.

Ja see oli piisav.

Kui see küsimus elab ka sinus,

siis tea - sosin võib olla värav.

Mitte selleks, et saada vastus,

vaid selleks, et lõpuks kuulda iseennast.