See lugu minu vanema lapsega jääb umbes kahe aasta tagusesse aega. Ta oli sel ajal üheksane. Oli koroona esimene paaniline puhang.
Ühel õhtul seisin silmitsi tema sooviga kiusata oma nooremat venda. Oli näha, et lihtsa palvega seda lõpetada ei ole võimalik. Tekkis sisemine dilemma, mida teha, millist lähenemist kasutada, et olukord laheneks võimalikult pehmelt ja suurema sõjata.
Otsustasin, et tahan mõista, mis temas tegelikult sellise käitumise põhjustab. Lõpp-tulemusena ujus pinnale midagi, mis üllatas mind ennastki.
Kes on üritanud oma last tegelikult südamel olevast rääkima saada, see teab, et sõltuvalt olukorrast on tegemist pigem väljakutset pakkuva kui lihtsa ülesandega. Mul kulus omajagu aega enne kui laps end avamiseks piisavalt kogus. Pisarsilmil pudenes välja selline lugu:
„Mul on vahel selline tunne, et minu sees oleks justkui kaks tegelast. Üks on hea ja õnnelik, ta tahab naerda ja tantsida, aga teine on kuri ja õel, selline vastik…ma ei saa sellest aru, kuidas see saab nii olla. Minu sees on vahel nii suur segadus. Ma ei taha olla see kuri, aga ta on vahel minust tugevam…ja siis ma nägin täna öösel hirmuund. Ma kõndisin üksi metsas ja seal oli tee peal surnud inimene. Ma ei julgenud temast kuidagi mööda minna, sest ma ei tahtnud teda näha ja ma ei pääsenud kuidagi koju. See oli nii hirmus. Ma ei karda viirust, aga ma ei taha näha kuidas inimene surnud on, see on nii õudne…ja siis ma ärkasin üles ja ei julgenud enam kuidagi magama jääda, sest kartsin, et sama uni läheb edasi.“
Ma nägin tema hirmu, tema sisemist heitlust, segadust, piinlikkuse tunnet temas oleva kurja tegelase tõttu.
Edasise jutustamise käigus selgus, et ta oli ka pettunud endas, sest tal ei õnnestunud päeval oma joonistustele tõmmata nii sirgeid jooni nagu ta tegelikult tahtnud oleks. Pinnale ujus ka mure järgmiseks päevaks kodutööna jäetud projekti pärast.
Kõik need tunded on kogemiseks niigi ebameeldivad. Kui sinna lisandub juurde teadmatus, miks see nii on, samastumine ehk enda minapildina omaks võtmine ja oskamatus seda kõike endast välja juhtida, hakkab kasvama frustratsioon. Kestev ebameeldiv sisemine keskkond mõjub närivalt ja ärritavalt, muundudes vihaks.
Kehale on kõige loomulikum viis vabastada ennast emotsionaalse pinge poolt kokku kuhjunud energiast läbi pisarate, karjumise ja füüsilise reaktsiooni nt trampimise. Nii hoiab keha ennast puhtana ja tervena.
Enamasti ei soosita ühtki neist tegevustest. Kui laps ei saa ennast vabastada loomulikku teed pidi ja peab ennast tagasi hoidma, siis kuhjub kogu asi veelgi ning nn jonn, kiusamine ja agressiivsus ainult võimenduvad. Nüüd kujustagem siia juurde, et sellises seisundis laps saab sageli ju lisaks oma nii öelda halva käitumise pärast ka riielda ja karistada. Tegelikkuses annab ta vaid selgelt mõista, et temas peitub midagi, millest ta ise aru ei saa, millega ta ise toime tulla ei oska. Ta vajab abi, aga mingil põhjusel ei leia ta teed, et sellest kõigest rääkida.
Kuidas siis jõuda oma lapse südameni nii, et ta ennast päriselt avaks?
1. Varu aega ja rohkelt kannatust. Kui jutt on hirmudest, siis laps ei ava ennast sekundiga esimese küsimise peale. Tal on vaja aega, et end koguda, et tekiks turvaline tunne. Meenuta mõnda enda seika, kus oled pidanud ennast avama, sügaval tasandil, rääkima mõnest hirmust või vajadusest, mis on väga isiklik, veidi piinlik, mis teeb haavatavaks. Kas suudad selle lihtsalt möödaminnes välja öelda? Tuleb arvestada ka asjaoluga, et laps ei pruugigi selle vestluse käigus avaneda. Ülioluline on seda aktsepteerida ja mitte mingil juhul ise reaktsiooni minna.
2. Oma enda sees tugevat ja siirast tahet aru saada, mis toimub lapse sees. Laps näeb kohe, kui Sinu soov ei tule südamest.
3. Jää kuulajaks, vaatlejaks. Ole valmis rahulikult vastu võtma kõike öeldavat. Teadvusta, et Sulle ei pruugi meeldida, mida kuuled.
4. Jälgi oma kõneviisi. Räägi hästi soojalt, pehmelt, rahulikult ja vaikselt, kuid samas julgustavalt ja kindlalt.
5. Püüa pääseda lapsele nii lähedale kui võimalik, et teha talle rahulikult pai või kaisutada rääkimise ajal. Kindlasti austa lapse soovi, kui ta eelistab distantsi. Lihtsalt tule nii lähedale kui võimalik. Kui laps soovib vahemaad, siis jälgi pidevalt lapse olekut, kui tajud temas muutust, siis küsi kas võid tulla lähemale, et teha talle lihtsalt pai või teda kaissu võtta. Oma südames tahavad kõik tunda ja kogeda oma vanema soojust ja lähedust, kuid sõltuvalt mure sügavusest ja suhetest vanemaga üldiselt, ei pruugi nad julgeda seda vastu võtta või keelavad seda endale justkui nad ei vääriks oma vanema hoolt ega armastust. Ka usaldamatus vanema enda suhtes, kartus vanema reaktsiooni ees, võib olla eemale hoidmise põhjuseks.
6. Räägi lapsele, et soovid vaid aru saada, mis toimub tema sees, et Sa näed, et tal on mingi mure või hirm, aga Sa vajad tema abi, et mõista, milles asi on. Ütle, et oled tema jaoks lihtsalt olemas, et ta ei ole üksi, et koos te leiate kindlasti lahenduse. Oluline on kinnitada, et Sa võtad rahulikult kõik vastu, lihtsalt kuulad lõpuni ära ja siis mõtlete koos, kuidas lahendus leida.
7. Palu lapselt abi, et ta aitaks Sul temast aru saada, palu tal lihtsalt rääkida, täpselt nii nagu on, täpselt nii nagu ta oskab, kõik on normaalne.
8. Lase lapsel valida temale rääkimiseks sobiv tempo. Ta vajab ka aega oma mõtete sättimiseks, läbi mõtlemiseks. Ära survesta kiiremini rääkima, las laps sätib mõtteid kasvõi ühe sõna kaupa. Teadvusta endale - iga lapse poolt tulev sõna, mis viib sammukese edasi, on juba väga suur võit. Mida turvalisemalt ta ennast tunneb, seda kiiremini hakkab ta rääkima.
9. Väga oluline! Mitte mingil juhul, mitte mingil moel ei tohi kritiseerida, hinnangut anda, halvustada, vähendada või tühiseks nimetada probleemi olemust, mõnitada, naeruvääristada, vihastada, ärrituda, alandada, süüdistada, ette heita, häält tõsta! Mitte mingil juhul! Tegemist on lapse jaoks äärmiselt õrna ja usaldusväärse hetkega, ta avab oma õrna hinge ja iga järsem väljendus võib sinna lüüa väga sügava ja valusa haava, mis lööb ta lukku ja halvimal juhul jääb see sinna aastakümneteks.
Kui luua ja hoida lapsele sobiv ja turvaline ruum, siis saab ta oma murest pehmelt vabaneda, mis aitab tal tõsta enda enesekindlust, tugevneda seesmiselt. See kõik omakorda aga loob teie vahele väga tugeva usaldusliku sideme, mida ei hävita ükski jõud ja võid kindel olla, mis iganes mure tal on, ta tuleb Sinu juurde, ta ei jää üksi selle küüsi. Nii õpib ta julgelt ja kindlalt end avama, mis on äärmiselt vajalik oskus ka täiskasvanueas, kus meil on vajalik selgelt väljendada mitte ainult oma murekohti, vaid ka seda, mida me tegelikult tahame ning vajame ja seda igas oma eluvaldkonnas. Nii vähe on täna neid, kes seda päriselt teha oskavad ja julgevad.
Lapsel on vaja kuulda, et temas toimuv on tegelikult normaalne, et teistel on ka nii. Hea on rääkida talle, mis Sinu enda sees toimub, ka Sinul on sarnased tunded ja et ka Sina õpid nendega toime tulema, neid mõistma, neid juhtima. Et see kõik võtabki aega ja ka see on normaalne. Et ka kurjuse pool on võimalik naeratama panna.
Mõni tund peale meie vestlust tuli laps mind kallistama erilise läikega silmis. „Aitäh emme, aitäh, et aitasid mul hirmust üle saada, mul on nii palju parem ja kergem,“ sosistas ta vaikselt kallistades ja see oli pikk kallistus. Ma tundsin kui suur oli tänu tema sees lihtsalt seetõttu, et ta sai ära rääkida ja et teda mõisteti.
Mida ma selle loo kokkuvõtteks veel öelda tahan - me ei tea, millised mured tegelikult teise inimese hinges peidus olla võivad. Iga käitumise taga ON ALATI oma kindel põhjus. Nii suurel kui väikesel inimesel. Lihtne on hukka mõista, kuid palun, loobugem sellest.
Olgem hoopis mõistvamad, märgakem, kuulakem, hooligem, leidkem aega, et olemas olla…sedasi säästame nii mõnegi ilusa hinge haavadesse murdumast ja aitame tal hoopis heledamalt särada.
Olen erinevate suhte dünaamikat vaadelnud ja tundma õppinud juba mitmeid aastaid. Lähedaste ja usaldavate suhte taga on alati omad kindlad käitumis- ja mõttemustrid. Kui tunned, et vajad suuremat selgust oma suhetes toimuvale või soovid nende kvaliteeti tõsta või oled kinni jäänud iseenda mõttemaailma, siis kirjuta mulle info@veronikailves.ee või broneeri aeg. Koos leiame lahenduse.
Armastusega
Veronika