top of page

Peatükk 9

Asi ei ole edasi liikumises, vaid enese vabastamises seesmistest ahelatest, et siinsamas saaks kogeda seda, mis tundub, et on kusagil seal.


Seesmiseid ahelaid ei tekita väljaspool olijad. Nad vaid aitavad neid aktiveerida, võimendada, et need tuleksid selgemini nähtavale, et ahela omanik saaks selle lahti harutada, lahustada, välja lülitada.



Lõpeta lause:

Ma ei saa oma elu elada sest …

Ma ei saa elada nii nagu tahan sest …

Ma ei saa teha seda, mida ma tahan sest …

Ma ei saa ennast nautida sest …

Ma ei saa oma elu nautida sest …


Millest lähtudes sa teed selliseid järeldusi? Millele sa toetud?


See kõik on illusioon. Jah, see võib väga ehe välja näha. Aga siiski, see on vaid illusioon. Kui ennast sealt välja lülitada ja lülitada sisse enda puhtasse tõesse, siis tuleb nähtavale midagi muud.



Geniaalsus seisneb selles, mida on kõige lihtsam ja samas kõige raskem teha. Lihtne, sest see on midagi nii iseenesest mõistetavat, raske, sest midagi nii iseenesest mõistetavat näha ja nimetada geniaalseks võib tunduda pettusena.


“Suured meistriteosed, need ju ei saa ometi sündida lihtsalt,” võib tahta meel siin peas öelda, kuid ainus, mis ei ole lihtne, on hakata nägema ja mõistma enda meisterlikkust, iseenda geniaalsust. Kui selle punkti ületatud saab, siis sünnib kõik väga lihtsalt.



Inimene saab olemasolevast mängust vabana lahkuda ja täielikult kehastuda vabana uude mängu, kui olemasolevas ei jää tema eelnevaid verisoone ja ka tänast, mitte keegi taga nutma, tagasi nõudma, tagasi tahtma ja ka tema ise annab kõik oma versioonid, kõik olnu ja oleva enda küljest lahti.



Kui inimene valib oma kehast loobuda ja sellest lahkuda, enne aega, ilma et teised seda mõistaksid ja saaksid aru, kuidas lasta tal vabalt minna, siis see teadvuse osake ei pääse täismahus kehastuma ka uude kehasse, sest maha jääjad lihtsalt ei lase tal seda teha, sest jäävad teda igatsema, ennast süüdistama, neile jääb palju vastusteta küsimusi. Teadvuse osakesel, kellel pole füüsilist keha, on väga keeruline asju selgitada osakestele, kes elavad kehades, sest siin on vahel igasugused hirmud ja muud tõkked, mis taksitavad kommunikatsiooni nähtava ja nähtamatu maailma vahel.



Kas mitte kõik minevikust teada olevad geeniused ei mõjunud nende aktiivsel ajahetkel teiste jaoks veidi hulludena? Alles mingi aja möödudes saadi aru, et geniaalne, geenius. Miks? Sest geenius toimib reaalses hetkes ja toob nähtavale reaalses ajahetkes toimiva, teised toimivad minevikus ja neil läheb lihtsalt aega kuni nad jõuavad sellesse ajakihti, kus toimis geenius. Kuna geeniuse loomingut sageli reaalses hetkes ei mõistetud, siis ei osatud seda ka väärtustada, seda nähti kui midagi absurdset, võimatut, ebaloogilist. Mineviku geeniustel oli keeruline enda loomingut enda eluajal ka müüa, sest ka nemad ise ei näinud selle geniaalsust ega väärtustanud enda loomingut. Kuid nad olid avatud oma loomekanalile ja luues seda, mida nad lõid, oli ainus viis leida ja saada enda sees rahu.


Vaadates mineviku geeniuseid, nende viletsat elu, ei julge ega tahagi ka paljud tänased geeniused asuda omaenda teele, sest eksisteerib illusioon, et geeniused on hullud, vaesed, näljased, veidrikud.


Kuid geniaalne on iga inimene. Muidu ei keerleks tema sees ka geen.



Kui inimene on aru saanud, et ta on kusagil, kus ta ei peaks olema või on koos kellegagi, kellega ei peaks koos olema, vähemalt mitte sellistes oludes, siis on vajalik ise sellest välja astuda, sest vastasel korral käivitub teine mäng - elu ja surm.


Alateadlikult hakkavad toimima energiad nii, et saada nendest oludest lahti. Kui inimene ise ennast ei liiguta, siis on vaja midagi ümber korraldada seal, kus inimene on. Lahti saada sellest, mida inimene ei taha.


Kui olla koos kellegagi, kellega tegelikult koos olla ei taheta või kes häirib sellisena nagu ta on, kuid jätkata x põhjusel selle inimesega edasi koos olemist, siis hakatakse teineteist hävitama.


See võib toimuda ka iseenda sees iseendaga, kus üks iseenda osa ei taha olla koos teise iseenda osaga, kus vana ei taha üle minna uude ja uus ei saa eksisteerida vana pealt.



Lülitan välja mängu - igatsen taga oma versiooni eelmistest kehastustest, eelmistest eludest, eelmistest aastatest. Need versioonid ei jäänud kestma, sest neil olid kõrval varikihid.


Ma tahan kätte saada paralleelis jooksvat ennast, kuid teda ei ole vaja püüda minevikust. Ta on olemas siinsamas.


Lülitun versiooni endast, mida olen igatsenud kõige enam.


Kehastan armastust, loojana armastust. Loon armastust.


Sõnad aktiveerivad, hääl aktiveerib. Ütle endale seda, mida oled igatsenud kuulda juba sajandeid.


“Ma olen kohal kallis, ma olen siin, ma olen sina, me oleme üks. Meie vahel pole seinu, meie vahel pole müüre. Me oleme üks. Me oleme ühises armastuses, alati üks. Ma olen armastuses, ma olen armastus. Ma kiirgan armastust, ma helendan armastust. Minu süda, minu keha on loodud armastama. Ma olen armastus."


"Luban ennast kokku iseenda originaaliga, iseenda loojaga, armastusest kantud puhta loojaga, geniaalse loojaga."


0 views0 comments

Recent Posts

See All

Kommentarer


bottom of page