"Valik on illusioon, sa juba tead, mida teha,” Matrixi 4 osas ja lause, mille peale enda süsteemis kuulen klõpsude jada. Jah, ma ju tean seda juba, aga siin selles kohas toimub justkui veelkord ärkamine. Filmilint kerib peas kiiruga silme ette mitmed eredad hetked, kus ma teadsin, jah ma teadsin, mida teha, kuid siis oli hirmus. Muigan. Ja kokkuvõttes ma ikkagi teen neid asju, mida sisehääl suunas tegema juba siis.
Ja meenuvad hetked, kui minu sees tõusis suurte rasvaste tähtedega kiri “EI!” või minu sees hääl lausa karjus “Eiii!!!”, kuid sellest ei olnud kasu. Ma lihtsalt vaatasin pealt, kuidas justkui teine isiksus minus võttis malbe kergusega üle kogu minu kehasüsteemi ja lausus kõige kiiremal moel, kõige lihtsama sõna: “Jah”.
Ta lihtsalt vaatas mööda, mida süsteem tegelikult vajab ja lihtsalt ütles seda, mida oli kõige lihtsam öelda - jah - isegi, kui see tähendas iseenda süsteemiga pahuksisse minemist. “No, ainult see üks kord veel,” mäletan endale lohutuseks ütlemas. Ja siis ainult üks kord veel ja veel ainult see üks kord ja … kuni ma enam ei uskunud ennast. Kuni minu keha enam ei uskunud mind. Kuni minu elu enam ei uskunud mind. Ja ma tegin seda, mis oli parim, mida teha sai - ma astusin iseenda elektrivoolu juhtme peale hetkel kui ütlesin jah sinna, kuhu oleksin pidanud ütlema ei. Ja kui ma ennast ei korrigeerinud, vaid asusin tegema seda, mille peale jah ütlesin, siis mult tõmmati lihtsalt justkui juhe seinast ja mul ei olnud ei jõudu ega energiat, mitte millegi jaoks. Üsna selgelt tegin endale selgeks, mis juhtub minuga kui ma ei vali ennast, olgu see siis nii hirmus kui tahes.
Kas saab midagi veel selgemalt endale selgeks teha? Kuid ei, ühest korrast mulle ei piisanud. Nägin seda ebaõiglasena. Ei saanud aru miks nii toimub. Rääkisin endale lugusid, et ma ju ei saa toimida teisiti kui olin juba jah öelnud, kui olin lubanud. Mis siis, et see ei olnud minu asi üldse teha, ma ju lubasin ja ma ju olen hea inimene, kes tahab ju vaid aidata.
Mul oli vaja mitu kordust teha enne kui aru sain, et mul valikut ei ole. Kui ütlen jah sinna kuhu tuleb öelda jah, siis tuleb silmitsi seista tagajärgedega ja kui ühel hetkel saab isu täis juurikana vegeteerimisest, siis tuleb ka julgus öelda ei seal, kus peabki ei ütlema ja jah seal, kus on mõeldud jah öelda. Esimesed korrad võib olla keeruline, eriti kui inimesed on ümber harjunud, et oled alati olemas kui neil seda vaja on, kuid ajas läheb järjest lihtsamaks, sest see on aus nii enda kui teise suhtes, olla aus ja öelda nii nagu on.
Täna mõtlen aina suurema ebameeldiva tundega - kui õudne see on kui teine inimene nõustub minuga koos olema viisakusest või mis iganes muul x põhjusel, nõustub tegema koos asju, midagi minu heaks, mida ta tegelikult teha ei taha. See ei ole ei tore ega meeldiv. See on petmine.
Võib tunduda, et ausus teeb haiget, kuid see on illusioon. Jah, see torkab, kui keegi, kellega oleks endal tahe koos olla või midagi ühiselt koos teha, ütleb, et tema nii ei tunne. Kuid see valu on hetkeks. See on aus. See ei tekita mädanikuga haava. Iiveldama ajavalt hingetuks lööb hoopis see kui oled pikalt midagi koos ühiselt teinud ja siis saad aru, et see kõik on olnud vale, et seda on tehtud vaid selle jaoks, et meelehead valmistada, kodurahu nimel, aga tegelikult sisimas tahetakse olla kusagil valgusaastate kaugusel.
Minuga on seda tehtud ja mina ise olen seda teinud. See on julm, nii ühe kui teise suhtes. Eriti julm on see laste maailmas, kus vanemad pidevalt jagelevad, kes lapsega peaks tegelema, sunnivad ennast lapsega tegema asju, sest peab ja et lapsega oleks tegeletud, kuid see kõik absoluutselt ei kõneta ja tahaks teha kõike muud kui neid asju lapsega.
Ja samas ei saa ju ka last kusagile ära lükata. Kui ta on saadud, siis on ka kohustused, nagu öeldakse. Aga kohustused kurnavad. Need ei toida ega täida energiaga, vaid ainult võtavad. Kuid laps ei ole loodud nii olema. Laps on suurim andja, sest tema süsteem voolab õiget pidi, ta kiirgab kõige puhtamat ja siiramat armastust, kuid kui vastuvõtja näeb peamiselt vaid kohustust, siis ollakse lapse armastavale kiirgusele suletud ning maagia, mis on mõeldud olema lapse ja vanema süsteemi vahel ei saa toimuda.
Laps ei ole võtja, ta on andja. Ta alati annab enne kui võtab. Ta annab seda, mida temal on kõige rohkem - puhast armastust. Kuid seda ei nähta, selle väärtust ei mõisteta, seda ei osata vastu võtta, sest, kui jabur see ka ei ole - seda ei saa rahas mõõta ja mida siin maailmas mineviku standardite järgi rahas mõõta ei saa, ei oma ka mingit erilist väärtust. Nii kaotab ka laps ja tulevane täiskasvanu oma kõige loomulikuma oskuse - väärtustada seda, mida temal on kõige enam, mis tema jaoks on kõige loomulikum, mis on kõige toitvam, hinnalisem ja väärtuslikum - iseenda, endas oleva armastamine kõige puhtamal moel ja selle armastuse kiirgamine läbi enda enda ümber olevasse.
Comments