Kui minul käivitus kuklas kell ja algas kui nähtamatu võidujooks, siis ma ei saanud ise ka aru, mille nimel, kelle eest, kelle elu pärast ja miks ma jooksen, tormasin ühes ja teises suunas, otsides meeleheitlikult midagi - midagi, mis kogu aeg seestpoolt vaikselt sosistas, pigistas, pitsitas, suunates mind tegema asju, mida ma muidu mitte kunagi poleks teinud, aga sügaval enda sees tahtsin, aga ei julgenud…
Kuni ma hakkasin vaikselt aina enam julgema, endal lubama, hakkasin lõdvestuma, hingama, ma hakkasin ärkama uuesti ja uuesti ellu, kuid igal korral oli midagi, mis ei olnud päris nii…
Kuniks ma ärkasin kõige suuremasse julgusesse ja kõige suuremasse haprusesse, mis kunagi olnud - ühte hetke, kus olen täielikult kohal, kus puudutan iga keharakuga enda ümber olevat reaalsust, mis jookseb ühte minu sise-ekraanil mängiva filmiga. See puudutus sähvib kui elektripiste vastu minu nahapinnalt ja huugab mööda selga üles ja alla, see tunne on võõras, see on hirmutav ja ebamugav…
Ma uinutan end taas, kuniks saan aru - aga see ongi ju olla elus, see ongi see tunne kui keha päriselt elab ja võimaldab elul kui elektril endast läbi voolata ning olla otse kontaktis reaalsuse hetkega…
See on kõige õrnem, särisevam ja hapram tunne, mis minus kunagi olnud. Tajuda ja olla hetkes, teadmata, mida toob järgmine, kes ja mis on seal selles uues hetkes ja keda ning mida ei ole. Elu tajumine saab nipsuga uue veelgi sügavama mõõtme, tähenduse ja hetke haprus kirvendab südame kiirtesse…
Ja sel ühel hetkel kui lootus juba kustumas ümbritseb mind kõige vähem oodatu - eriline ainulaadne erakordne hetk, kus kõik on täiuslik, kus endas helendab ja sätendab siiras õhuline õnnetunne, mis peegeldub vastu ka ümber olevatelt kallitelt inimestelt, peale aastaid kestnud raginaid, see on kui võimatu unistuse täitumine ja hetkeks ei tahagi midagi muud enamat kui lihtsalt peatada aeg, et see hetk ei mööduks, et see jääks…
Kuid elu liigub ja nii peabki olema, sest elu saab elada vaid seni kuni vool voolab edasi ja sedasi vaikselt omas rütmis liigub ka see hetk edasi järgmisesse…
Ja see on okei minu jaoks, sest isegi kui see oligi vaid üks väike täiuslik hetk, siis ma ei vahetaks seda mitte ühegi teise vastu ja nüüd ma lihtsalt tean - see ei ole enam võimatu, see minu võimatuna näinud unistus, see hetk näitas, et see on võimalik ja see ei olnud juhuslik. Ja ma tean, et saabub aeg kui kõik on suuremalt just nii, sellises olemises, kerguses ja õnnelik…
Ja nii minu elu juhib mind tegema kõige raskemat, kõige keerulisemat, kõige valulikumat, kõige hirmutavamat minu jaoks - väljendama iseenda aina tõelisemat olemust, ausat, ehedat olemust, puhtalt, ise, abivahenditeta, suunab pürgima iseendaks, sest ta teab, et läbi selle avaldub ka minu kõige enam igatsetu, kõige kaunim olemus - minu voolav elu armastus, siiras ja tingimusteta, sest selleks, et julgeda midagi, mis on olnud kõige hirmutavam, see tähendab, et küljest murduvad kõik torkivad ogad, näpuga näitamised, kustub ülbus, õigluse taga ajamine, vägilane tõstab kõrvale oma rammu ja alles jääb vaid puhas austav alistumine, kus pisike tilk saab aru, et tema on lihtsalt tilk ja ta pöördub tagasi ookeani, lubades ennast hoovustesse, lubab ennast kanda ja juhtida, sest enam see ei ole räsimine vaid hoovuse rütmis ookeaniga kaasa liikumine, ühes hingamine ja voolamine, olles ise pulseeriv osake ja samas kogu suur ookean.
Comentarios