Armastav kohalolu, on lihtne trikk, mis hajutab ka kõige süngemad pilved.
Tütar tuleb minu juurde, et lõpetada oma kooli projekt - kolme korruseline tort. Põhjad said juba varem valmis tehtud, nüüd on vaja see kõik omavahel kokku panna ja kaunistada. Kõik sujub kenasti kuni jõuab kätte dekoreerimise kord ja siin hakkavad asjad veidi kreeni minema. Ta proovib ühtpidi ja teistpidi, kuid on näha, et tulemus teda ei rahulda. Paar tundi hiljem istub ta ahastuses diivanile ja sealt tuleb kõige õnnetum lause, mida pikema aja vältel kuulnud olen. “See on niiii kole. Ma ei lähe sellega homme kooli.” Ja pisarad lähevad lendu.
Istun laua ääres, vaatan kooki, mis näib õnnetu ja vaatan tütart, kes on õnnetu, justkui kaks sõpra, kes kuidagi ei leia ühist keelt. Ja mul hakkab tordist kahju. Täna, siin, näen ma seda kõike teistmoodi. Väike looja on valmis meisterdanud midagi väga suurt. Terve kolmekorruselise tordi. Selle kokku monteerinud, katnud kreemiga. Jah, see ei ole ideaalne ega võrreldav raamatus olevaga, aga see on ju esimene ja tegelikult on see armas. Kurb on aga vaadata kuidas looja oma tehtu sedasi hukka mõistab ega suuda armastavalt näha.
Tegelikult on kogu stseen minu jaoks täna lisaks ka omamoodi armas. Keerutan torti alusel, vaatan tütart ja lausun viimaks.
“Tead, ma vaatan seda torti ja mina näen, et ta on armas, jah, ta ei ole ideaalne, aga ta on armas,” ma ei jõua oma mõtet lõpetada, kui tütar karjub juba vahele “see on koleeee,” ja kerib ennast pleedi sisse.
Lasen neil sõnadel lihtsalt mööda lennata ja jätkan enda poolt nähtuga.
“Tead, kui ma seda torti vaatan, siis see on nagu väike beebi, ta lihtsalt on selline nagu ta on. Kurb on, et sa ei suuda teda praegu armastavalt vaadata. Olen kindel, et on lahendus dekoreerimisele selliselt, et see lõpuks meeldib ka sulle.”
“Eiii,” protestib ta vaid vastu, “ma ei lähe sellega homme kooli, see on naljanumber, see on kõver, see on kolee.” Ja nutab edasi.
“Okei,” nõustun temaga, “olgu siis pealegi kole. Aga see on kunst.”
“See on kole, mitte keegi ei taha sellist asja vaadata,” läheb ta veelgi rohkem käima.
Mind paneb see muigama. “Kallis, kunstigaleriid on täis koledat kunsti, kuid miljonid inimesed käivad seda vaatamas. See ei takista neid. Mis veel hullem, nad tahavad seda näha. Meenuta Kumu.”
Tütre seisund muutub. Naer pääseb ekraanile ja nüüd ta nutab ja naerab läbisegi. “See on kõveer,” jätkab ta oma rida.
Istun tütre kõrvale. “Jah, on küll kõver,” nõustun temaga. “Aga vaata Piisa torn on ka kõver ja inimesed tervest maailmast tahavad seda kõverat torni näha. Kas pole kummaline?”
Uus naeru plahvatus ärkab nutu sees. Tunnen, kuidas mu süda sulab veelgi rohkem. Kõrvalt on kogu situatsioon lihtsalt armas.
Naer läheb üle ja pahameel pääseb taas troonile. “Ma ei lähe sellega homme kooli,” jääb ta endale kindlaks.
“Okei,” vastan lihtsalt, “kas sa tahad kalli?”
“Mkmm,” protestib ta, kuid ma vaatan tema keha ja näen, et see räägib hoopis teist keelt. Seega ma astun ta juurde ja võtan tal lihtsalt ümbert kinni, teen seljale pai ja lasen tal edasi protestida, kuni ta rahuneb ja mõnda aega lihtsalt on ja siis tõuseb püsti. Toimetab kusagil natuke ringi. Tuleb tagasi ja asub tordi kaunistust ümber tegema. Kell kaks öösel on ta lõpuks valmis. Väsinud, kuid naeratav.
“Mis sa nüüd arvad?” küsib ta minult säravate silmadega rahulolevalt.
Vaatan torti ja tulemus üllatab mind. Ei ole enam õnnetut kooki. Jah, see on endiselt kõver. Jah, see ei ole ideaalne. Kuid ta on ilus, tõesti ilus.
“Ilusalt perfektne,” naeratan vaadates torti ja vaadates tütart.
Tort enne ja pärast:)
Kokkuvõttes sai tütar koolis kogeda hämmastavat tagasisidet nii õpetajatelt kui koolikaaslastelt. Kes keeldus uskumast, et tegemist on päris tordiga, kes lihtsalt suuremate silmadega vaatama jäi. Kuid üks küsimus oli kõigil - millal seda süüa saab?:)
Armastav kohalolu sulatab südamed ja hajutab tihked olemised. Kui tormid saabuvad sinu õuele, vali sina olla see armastav kohalolu, mis aitab neil tuurid maha võtta ja lihtsalt hajuda. Pääsed sina ja vabanevad ka teised.
Nii on ka sinu ja sinu kehaga. See on sinu enda looming, sa võid teda vihata, sõimata koledaks, õnnetuks ja sedasi elada, või siis siseneda oma armastavasse olemisse ja valida teha midagi natuke teistmoodi, et nii sina kui sinu keha saaksite minna natuke rohkem õitsele.
Comments