top of page

Peatükk 20

Kui Jumal oleks armastus, siis kas lubaksid tal ennast armastada, kas lubaksid endal teda armastada?


Kõik siin maailmas tahavad leida oma Jumalat, eriti enda seest, isegi kui nad eitavad seda ja naeravad selle üle. Kui läheb raskeks või olemine suisa võimatuks, siis pöörduvad kõik tema poole. Kui mitte enne, siis viimases hädas kindlasti. Kuid mitte kõik ei tea kust teda otsida, kuidas tema poole pöörduda, kuidas endas ära tunda, kuidas teda usaldada, sest sageli näib, et sammud, mida ta suunab tegema, on ebamugavad, ebaloogilised, või lausa uusi kannatusi põhjustavad. Jah, nii võib näida kui ennast on pikaajaliselt sügavale võõrasse võrgustikku sisse mässitud. Sealt välja pääsemiseks ongi vaja rohkem vaprust, julgeid otsuseid ja tegusid, mida eelistaks pigem mitte teha. Kuid lõpuks tehakse ikkagi, sest olemine olemasoleval kujul muutub lihtsalt aina enam ahistavaks ja ebamugavaks.


Jumal ise on aga justkui müstiline olend kusagil. Keegi teda ei näe, samas kõik teavad, et ta on. Ja paljud jätavad oma suhte temaga loomata, sest sageli arvatakse, et siin kehtib mingi eriline eetika koodeks, rituaalid, riitused. Sageli ühendatakse see kõik ka religiooniga, kuid need kaks ei ole omavahel üldse seotud. 


Et olla ühenduses Jumalaga on vaja olla ühenduses iseendaga, ja selle jaoks ei ole tegelikult vaja mitte midagi erilist teha, mitte midagi tarbida, ei ole vaja ennast mitte millestki ilma jätta, ei ole vaja mitte millestki loobuda, ainult illusioonidest, koodidest ja programmidest, mis ei lase puhtalt ja vabalt näha ei ennast ega Jumalat.


Ei ole peeneid reegleid kuidas suhelda Jumalaga, kuidas tema poole pöörduda. Ainus reegel on, et süda oleks puhas, olemine siiras läbi oma südame, kõnelemine justkui kõige armsama sõbraga ja seda kõike mitte ainult pühapäeviti ja mitte ainult siis kui Jumala poole pöördutakse, vaid selliseks peab saama iseenda olemine, mis on sama loomulik kui olla mees või naine. Sellesse olemisse jõuab igaüks, kes selle enda jaoks valib.


 

Ei saa keelata teistele enda armastamist, igatsemist, et ise vabaks saada. Sel on õigus olla. Aga endale on vaja andestada, kui sinul ei ole võimalik selliselt vastu armastada, kui sinus ei ole sellist igatsust. 


Keegi ei pea oma elust ja oma unistustest loobuma, et olla kellegagi koos. Kui on õige inimene, siis ei pea mitte millestki loobuma, sest see elu, mida elatakse ja unistused, mida unistatakse on lihtsalt samad. Nii elades oma elu ja täites oma unistusi ühtlasi täidetakse ka oma kaaslase unistusi, sest nad lihtsalt on osa ühisest unistusest, ühisest elust. 


Puhas armastus on alati lihtne, kerge, õhuline, voolav, samas tugev ja täis elu. Inimesed armastavad armastust, isegi kui nad seda eitavad, isegi kui nad seda väldivad, isegi kui nad seda peidavad. Seal kusagil enda sees nad alati armastavad, sest enne kõike muud, on alati armastus, alati puhas armastus, sest enne armastust on puhas energia ja enne puhast energiat on puhas teadvus, mis kõik käima paneb.


Lubades ennast armastada, annad sa võimaluse taasavada ja avastada allikas, mis ühendab meid kõiki, annad võimaluse tuletada meelde armastamise ilu. Andes võimaluse sellel vabalt kehas voolata ärkab ka keha tervenemine kui võluväel. 


Armastus on alati puhas. Alguses. Kui ta stardib. Kuid siis ta voolab läbi erinevate koodide ja programmide, nende poolt loodud illusioonide ning moondub ja siis ta ei ole enam puhas armastus. Tema külge tekivad tingimused, nõuded, eeskirjad, kokkulepped, reeglid. Ja see ei ole enam armastus, mitte see armastus, mis oli stardis. See armastus ei oska armastada lihtsalt, tal on reeglid ja nõuded, kuidas peab, millal võib, kuidas võib, keda võib. See armastus, mis oli stardis ei oska nii, see pole talle loomulik ja siis ta hakkab hääbuma, sest ta ei ole mõeldud nii olema. Ja ta hääbub ja kustubki kui armastuse kandja ei vabasta end koodidest ja programmidest, mis armastust piiravad ega lase sel endas voolata ja läbi enda avalduda nii nagu ta on.


Armastus lihtsalt on ja lihtsalt armastab, seda, mis on, nii nagu on. Midagi tugevamalt, midagi pehmemalt, kuid ta alati armastab, sest armastab. Lihtsalt, sest armastus armastab. Vahel võib teise armastamine olla palju lihtsam kui lubada teisel ennast vastu armastada, sest võib olla hirm, et kui teine vastu armastab, siis sinu enda armastus kaob ära, sina ise jääd oma armastusest ilma. Aga see ei ole tõde. Kui enda armastus on aktiveeritud, temaga on olemas tugev kontakt ja side, see ei kao ta mitte kusagile. Ei ole võimalik ilma jääda millestki, mis on osa loomuomasest olemisest. Kuid oluline on lubada ennast vastu armastada, et säiliks tasakaal ja et sünniks veelgi rohkem armastust.


Kui liigud puhtasse armastusse, siis saad aru, kuidas Looja armastab, kuidas Jumal armastab. See armastus on piiritu ja see lihtsalt on ja see lihtsalt armastab nii nagu on.


Kui armastus tahab tulla sinu ellu, ära sulge ennast, ära ütle talle ei. Ta tuleb alati pehmelt ja vaikselt koputab su südame uksele. Ta ei tule kunagi jõuga ega murra vägisi sisse. Ta tahab, et sa ütleksid jah, ausalt, oma südames. Ta tahab, et sa tõesti ise tahaksid seda. Ta tuleb alati pehmelt ja vaikselt, et sind mitte ehmatada, et sulle mitte liiga teha. Ta eemaldub kui teda saab liiga palju ja armastuses olemine sulle vaevaliseks. Ta ei taha, et sa kannataksid, ta ei taha, et sul oleks valus, ta ei taha sulle liiga teha, seetõttu ta tulebki alati pehmelt, vaikselt, ettevaatlikult. Ta alati koputab enne kui siseneb. Ta tahab sinu luba, ta tahab teada, et oled valmis, et oled nõus, siin oma südames, oma kehas, oma peas. Ja mida suuremalt sa sulad, seda suuremalt saab ta tulla, mida suuremalt lubad ja kindlamalt talle silma vaatad, seda julgemalt ta sinus ärkab, sind täidab ja sinus voolama läheb. Ta ravib kõik sinu haavad, nii nähtavad kui nähtamatud ja paneb sind pehmelt naeratama sinu igas raku südames.


Kui armastus koputab su uksele, ära keera seda tugevamalt lukku, vaid paota, kasvõi veidigi, kui kohe suurelt ei julgegi. Nii avad siiski ukse just sinna, kuhu ise igatsed kõige enam jõuda.





4 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page