top of page

Peatükk 2

Ärkan rahuliku tunde ja olemisega. Sõnad, mis minust välja soovivad pääseda ärkavad enne kui ma silmad avada jõuan ja ma ei hoia neid tagasi, luban tulla:


Kui inimene ütleb enda sees millelegi jah, kuid seda siis tegema ei asu, asub elu teda mudima, kuniks inimene asub seda tegema või loobub. Kui see on aga midagi, mida inimene on mõeldud tegema, siis viib elu inimese baaskihtideni välja, et inimene saaks teha iseenda tõelises olemuses valiku ja otsuse, seal, kus ei ole otsust mõjutamas mitte ükski vari. Ainult seal saab elu tõese vastuse. Seni toimub aga puhastamine ja vabastamine kihtidest, mis moonutavad tõde.


Kui on tahe tunda elu enda sees, siis tuleb lihtsalt tulla enda sisse ja avada enda tundmine. Jah, sellega koos avanevad ka kõik vanad tunded, mis kunagi jäänud tundmata või lõpuni läbi tundmata. Kui on tahe saada elust aru, siis on vaja liikuda enda sisse ja avada oma mõtted. Jah, sellega koos avanevad ka kõik ülejäänud mõtted.


Kui inimesel midagi õnnestub, siis tal tekib tahe seda korrata, et õnnestumist uuesti kogeda ja ta üritabki sama mustrit aina uuesti ja uuesti. Kuid elu paradoks seisneb selles, et ta ei kordu, ta toob aina uusi mustreid, et enam ei õnnestuks, vaid oleks kestev õnnestumine. Õnnestub, kui inimene puutub kokku ja ühendub elu kiirega, see koheselt reageerib ja näitab tulemust reaalsuses.


Mida vähemaks jääb inimeses hallust, seda kirkamaks ja erksamaks muutuvad ka tema päevad.


Elu ei puutu inimest, kelles voolab elu ja kes lubab elul läbi enda vabalt avalduda. Teda elu hoiab ja talle elu annab, sest inimene ei takista teda.


Võib juhtuda, et kui inimene näeb hetke, mida ta kogeda ei taha, kuid selle toimumine on mõeldud tulema kauges kauges tulevikus, kui üldse ja hetk kui inimene seda näeb, asub tema varajases lapsepõlves, siis võib juhtuda, et inimene paneb stoppi kogu oma elu, et mitte kokku puutuda selle ühe ainsa hetkega, mille olemust ja vajalikkust ta sel hetkel isegi ei mõista ja mis kokkuvõttes ei pruugi päris reaalsuses ennast üldsegi mitte sellisel kujul ilmutada.



Saan viimased read kirja ja tajun kui kiiresti on kõik muutumas. Meenub, kui hirmunult ja kramplikult ma varem kõigest kinni hoidsin ja see ei olnudki nii ammu. Kartsin lahti lasta, sest et ei teadnud, mis edasi tuleb ja kui hakkasin lubama, siis kuulsin korduvalt kuidas mulle öeldi - sa loobud liiga lihtsasti.


Võib-olla tõesti. Kuid mind ei ole kunagi paelunud võitlus, et läbi lahingu midagi endale saada või endale jätta. Muidugi, ma olen ka seda teinud, kuid hakkasin märkama, et sellisel moel toimimine ei ole too mulle seda rahulolu, mida ma eeldasin ja ootasin.


Täna ma lõdvestun ja lasen olla või minna, sest ma tean, et see, mis käib minuga kokku, mis kuulub mulle, seda ei saa minult mitte keegi ära võtta ja kui võtabki, siis ei too see võtjale ei rõõmu ega õnne, sest see lihtsalt ei kuulu temaga kokku. See on kui üritada ringi käia liiga väikese kingaga, lihtsalt seetõttu, et tahan ja kellegi teise jalas nägi äge välja. Elu teeb omalt poolt kõik selleks, et kõik liiguks oma õigetele kohtadele ja oleks seal kuhu nad kuuluvad ja elu lähtepunkt on inimese originaalkoodistik.


Hingan kergusega enda sees ja vaatan edasi mõtteid, mida toob endaga kaasa vool:


Loomulik elu vool on seestpoolt väljapoole. Voolu allikas on inimese sees ja ringleb seal, kiirates välja kui filmi, mis laotub inimese ümber 360 kraadisele ekraanile. Loomu vastane on imada väljastpoolt sisse. Seal on vaid tühi ekraan, mis kuvab vaid pilti. Sedasi imab inimene endasse vaid tühjust, mis ajas kasvab aina suuremaks puudujäägi tundeks.


Väljastpoolt sisse elamine tekitab häireid süsteemi loomulikus ringluses. Ja kui on tahe naasta oma loomuliku, loomupärase toimimise juurde, siis tuleb nii või naa, kõik sisse imetu endast tagasi välja anda, et iseenda allikas pääseks vabamalt ja tugevamalt pulseerima, et genereerida oma enda elu energiat.



Inimesel on kaks südant, üks pulseerib ja suunab verd liikuma, teine pulseerib ja suunab energiat/elektrit liikuma. Paradoks on aga see, et nad ei asu ühes ja samas kohas. Verd liikuma suunav tuksuv süda on vaid peegeldus ja projektsioon allika südamest, pulseerivast täpikesest, mis asub selgroo alumistes lülides. See on see täpike, millest saab kõik alguse, millest projekteerub terve keha ja visualiseerub reaalsena näiv pilt keha ümber.



Kui iseenda generaator on pikalt seisnud ja teda käima tõmbama hakata, siis esimese hooga tulebki nähtavale kogu tühjus, mis süsteemi kokku kogunenud on, sest toidet iseenda poolt, iseenda armastusega ei ole toimunud või see on olnud minimaalne. Ja esimese hooga võib tunduda, et appi, mida ma küll teinud olen ja et seda suurt laiutavat tühjust ei ole võimalik kunagi ise ära täita ja kui aus olla, siis alguses ei saa arugi, millega ja kuidas seda kõike täita. Armastusega? Aga millisega, näib et seda on niigi olematu kogus ja hulk, vaid pisike tilk, mismoodi sellega ära toita see terve süsteem, mis on minu sees ja minu ümber.


Kuid paradoks just selles seisnebki, et see pisike tilk, on selle ühe inimese süsteemi kogu allikas. Ta on küll pisike, vaid üks väike täpike, väiksem kui nõela ots, kuid kogu allika jõud ja võimsus pärinevad just siit, saavad alguse just siit.


Ka jõed ja järved, mered ja ookeanid saavad alguse just samasugusest väikesest täpikesest - allikast, kust vaikselt tuleb vett.


Inimese enda allikas on alati soe. Energia mis sealt tuleb on alati soe, kuid oma teel kui ta äratab uinunud või kinni kasvanud sänge, võib tunda ja tajuda külma, sest pikast seismisest on sinna lihtsalt  siginenud külmus ning sooja saabudes hakkab külm taanduma, mis ongi kogetav kehas külma lainetena.



Naisena on kõige loomulikum olemine sulada naiselikku pehmusesse, tundlikusse, õrnusesse ja lubada elul enda eest hoolitseda. Kuid vaadates ja nähes elu enda haprust, siis tundub selline toimimine loogika vastane ja naine oma loomuomasest armastusest tahab ise elu eest hoolitseda ja seista hea tema heaolu ja toimimise eest. Kuid loodus ei ole asju selliselt seadnud. Elu aktiveerub ja hakkab näitama oma tugevust, oma jõudu, et suunata naine tagasi enda rolli, kuid sageli naine ei märka seda või on unustanud end sedavõrd, et näeb selles rünnakut ja asub end elu eest kaitsma, sedasi saab sellest aga märkamatult võitlus eluga ja elu eest. Ja enda elu ja vabaduse eest asuvad võitlema mõlemad, nii naine kui elu. Samal ajal igatsedes kõige enam vaid üht - olla taas oma kõige loomulikumas olemises, olla koos ja voolata koos.


Asudes hoolitsema elu eest jätab naine sageli tegemata kõige olulisema - hoolitsemise iseenda eest. Ta unustab, et armastus on vaja suunata endale ja kuna ka elu voolab läbi tema, siis saab sedasi ka elu rikastatud tema armastusega, mis omakorda kajastub ka kõiges, mis teda ümbritseb. Naine on külluslik kui ta armastab iseennast ja lubab oma armastusel vabalt oma kehas voolata, täita iga rakukese, iga ühenduse, mis on tema kehasüsteemis.


Elu vajab naise armastust ja naise vabalt voolamist, et saaks sündida just seesama - elu ja ümbritseda naise kõige heaga, mis elul on.



Tähelepanu on aktiivne ja tegutseb kogu aeg ringi. Ta võib olla koondunud kokku üheks või olla killustunud paljudes erinevate kohtades ja ajajärkudes. Kui inimene oma tähelepanu ei juhi, siis see lihtsalt hulgub ringi seal kus juhtub. Ja siis inimene kogeb kõiki neid asju kuhu tähelepanu satub. Kui on soov kogeda ennast ja endas kohal olemist, siis tuleb kogu oma tähelepanu mitte lihtsalt koondada kehasse vaid lülituda selgroo sisse.


Selgroost eespool asub tulevik, selgroost tagapool minevik. Keskmes olemine tähendab selgroos olemist. Kui inimene asub tähelepanuga selgroost väljaspool, siis ta ei koge enam läbi enda vaid läbi kõige muu.



Mitte millegagi ega kellegagi ei tohi ennast samastada.



Ma märkan, et naudin, seda, kuidas sõnad minu sees vormuvad ja läbi minu käe ekraanile ilmuvad. Iga reaga ärkab minu sees midagi uut. Ilmuvad nähtavale juba uued pildid. Osadele ütlen jah, osadel lasen edasi liikuda. Jah, elus on kõike, aga see ei tähenda, et siia, oma ellu, ma pean seda kõike lubama. Siia ma saan valida seda, mida mina oma elus soovin teha, näha, kogeda ja kõik muu saan ma jätta sinna, endast mööda voolavasse osasse. See ei muuda seda olematuks ja minu roll ei olegi seda olematuks muuta, vaid lasta sel olla nii nagu on. Sest kuna see on, siis on kusagil ka keegi, kes oma ellu just neid asju oma ellu tellib ja minul ei ole õigust seda ei õigeks ega valeks mõista, veel vähem seda torkida, muuta või olematuks teha. Mul on oma elu ja omad tellimused ja minu roll on lihtsalt enda oma lubada enda ellu ja ülejäänul lubada lihtsalt oma teed minna.


0 views0 comments

Recent Posts

See All
bottom of page