top of page

Peatükk 19

"Kas see ongi keskeakriis?" küsin endalt äkki ootamatult, olles endas aktiveerunud elu ja surma teemadest tihkesse olemisse sattunud. "Ei," vastab hääl mu sees, "see on vaid meeldetuletus, et siin elus on veel midagi, mida seni ei ole kogetud, et siin on võimalik elada ka nii, kuidas veel ei ole elatud. Kuid sellest võib saada kriis, kui sellele vastupanu osutama hakata või ootamatus ärkamises tekkida võivast meeleheitest hakata taga ajama kõike seda, mis varem justkui tegemata jäi.


Mõned teemad ongi veidi raskemad, millest rääkida, mida vaadata, kuid neis on olulised alustalad, neid ei saa vahele jätta. Kõik, mis on loomulik osa elust, peab olema räägitav, jagatav loomulikul moel. Kui teema on tõesti läbi töötatud, siis ta ei puuduta enam ja ühtlasi annab suurema vabaduse, avardab piire ja loomise ruumi. Avanevad uued kvaliteedid ja võimalused, kasvab julgus ja sisemine naeratus, mis näeb kõike veelgi armsamalt, soojemalt, kergemalt, mõnusamalt."


 

Kaks elu liiguvad paralleelis kogu aeg, üks nähtav, teine nähtamatu, üks füüsiline, teine energeetiline. Ei ole vaja liikuda ühest poolest teise, vaid lasta neil kokku sulada, siia keskele, et nad mõlemad saaksid olla. Ja neil mõlemal ongi määratud olla. Lihtsalt ühte poolt ei ole ammu lubatud olla oma nähtavas olekus. Aga see muutub, see tuleb nähtavaks, sest tal on õigus olla siin ruumis. Ja tulevad taas nähtavale ka kõik need, kes ajas liikusid siit ära, läksid teise poolde, nad ilmuvad tagasi, nende keha ilmub tagasi, nad tulevad kõik taas nähtavale, kui saabub tasakaal nähtava ja nähtamatu vahel. 


Aga seni ärkame, aktiveerime, taastame ja puhastame, et kõik, kel mõeldud olla, saaksid taas vabalt nähtavale tulla. 


Kui inimene liigub, siis ta näeb elusat, elavat pilti. Film ekraanil jookseb edasi nagu kinos lindilt vaadates. Ja järjest vähemaks jääb tahe, vaadata uuesti ja uuesti seda, mida juba korduvalt on nähtud, ka kinolinal, televiisoris või nutiseadmes. Ühel hetkel ei taha seda enam vaadata, sest isu on täis, selle asemel kasvab soov vaadata seda, mis jookseb elusal ekraanil, et näha, mis loodust on saanud nähtavaks tõeks. 


Ka paikseks joonistatud pilti, üks hetk enam vaadata ei taha, sest õhus on mustreid ja stseene, mis maalivad seinale elava pildi. Kuid nii juhtub vaid siis, kui tekib tahe vaadata ja näha seda, mida seni nähtud ei ole. Kui vaadata tundega, mis puhas ega oota tulemust ja jääb puhtaks ka siis, kui ei ilmu midagi, siis just siis, sellel kõige vähem oodatud hetkel, kui tunne kõige puhtam, meel kõige vabam, juhtub see väike ime, mis maalib seinale elu nähtamatu ilu. 


"Jah, ma ütlen jah, sellele olemisel, sellisele vaatamisele, sellisele nägemisele." Lausun lihtsad sõnad enda sees.


"See on juba sinu sees," tuletab hääl mulle meelde. Tahaksin vastu vaielda. Ma ei vaata ju nii kogu aeg, mul ikka juhtub, et annan sõnadega mingi kirjelduse, mingi osake minu sees ootab salaja, et juhtuks uuesti selline ime.


“Nii on,” lausub hääl mu sees, "kuid enam mitte kaua. Sa oled andnud loa, et sedasi toimiv vana mustrite süsteem liiguks välja ja sa oled andnud loa, et soovid näha ja olla osa mõlemast poolest. Tuua tagasi ja näha inimesi, keda enam justkui ei peaks olema, see on hirmutav, see on mõistetav, kuid ajapikku kõik muutub. Kõik muutub. Ei ole mõeldud olema kahte elusängi. On mõeldud olema üks. Sa aitad tagasi tuua mäletamist, kuidas olla üks ja läbi selle saavad tagasi tulla ka kõik need, kes kord läinud, nö läinud, keegi ei lähe tegelikult, nad muutuvad mõneks ajaks nähtamatuks, tõsi, kuid nad ei kao päriselt kusagile. Kõik naaseb, varem või hiljem ja asetub oma kohtadele. 


Kui asetada kokku nähtav ja nähtamatu keha, siis tegelikult kokku ei ole meid üldse nii palju kui arvata võiks. Kes nähtamatud, ei taha muud kui tulla uuesti nähtavaks. Kuid koodide muutmine, ümber kirjutamine leiab aset vaid nähtavana olles, see tähendab füüsilises kehas olles. Seetõttu on iga suguvõsa jaoks hindamatu väärtusega liige, kes asub energia maailma uurima, sest muudatuste mõju kandub laiali kõikidesse liinidesse ja kes olnud kaua nähtamatud, saavad endale uusi vajalikke süsteemikoode, et ka nemad nähtamatust olekust saaksid taas naasta nähtavaks kehaga, mis neil on loodud olema. Ja mitte kõik ühes suguvõsa liinis ei ole eraldiseisvad nähtamatud kehad, osad on kloonid, kordused kunagisest algsest kehast. Seetõttu mitte kõik, mis kord nähtav olnud, ei ilmu uuesti nähtavaks, vaid see, mis tõesti originaal. 


Puhastuse laine, mis on suuremalt käivitunud, viib ära kloonid ja toob nähtavale originaalid. Mitte kõik ei jää sama näo ja kehaga, nagu oleme harjunud neid nägema, sest originaal ei pruugi olla sama." 


"Kui huvitav," mõtlen endamisi. "Jaa, see kõlab isegi loogiliselt," nõustun endamisi. Meel ei tõrgu, mõistus ei vaidle vastu. Sellega ollakse nõus mu sees. Üllatun. 


"Ja see nähtamatu ei pea ilmtingimata ilmuma pildina seinale, eks," pilgutab hääle taga olev mulle kavalalt silma. Muigan.


"Tõsi," vastan.


"Vahel see ilmub tähtedena nt telefoniekraanile," jätkab hääl selgitustööd, vallandades minus kerge naeruturtsatuse.


"Tõsi," nõustun taas. Ma ei olegi nii kunagi mõelnud. Me toome ju ise kogu aeg midagi nähtamatut nähtavale, kuid ei omista sellele sageli erilist tähendust. "Ja see kõik ei pea enam olema ka taevalaotuses, astroloogilised kaardid, juhised - see kõik on palju lihtsam," jätkan naerdes hääle poolt alustatud selgitust.

 

"Jah on," naerab hääl minuga koos minu kerguses taipamist nähes. "On küll, palju lihtsam kui näib, palju lihtsam kui sellest räägitakse. Keegi ei usu. Kõik tahavad teha keerulisi rituaale ja imevidinaid, et teha kõige lihtsamat asja - lihtsalt kuulata ennast, lihtsalt lõdvestuda ja saada teada, lihtsalt võtta vastu info, mis tuleb seest, lihtsalt ühenduda oma ausa puhta südamega ja üle vaadata info, mis tuli seest, puhastada, mida vaja, kuniks ei ole enam kahtlust, et kunagi ühel hetkel võib tõesti olla nii nagu näitab ja kõneleb hääl siin enda sees. Ja ei oma enam tähtsust, millal ja kuidas, vaid piisab teadmisest, et jah, nii saab olema, kui südamel tunne on kerge ja hea, siis nii ongi õige olema." 


 

Tühjus on vaid ajutine ja see möödub, kui sättida samme ja liikuda. Ikka samm ja samm, kasvõi tibatilluke, kuid ikkagi samm. See viib suurema seesmise vabaduseni, annab õhku, hapniku, et vabamalt hingata, et lõdvestuda suuremalt ja lubada avalduda läbi oma süsteemi silmaga nähtavale ekraanile filmil, mis on peidus enda sees. Ja kui juba lubada sel tulla nähtavale enda sees, siis on vaid aja küsimus, mil see ilmub nähtavaks ka enda ümber. Kõik toimub kiiremini kui ei ole ootuseid või pingsat tahet saada kiiresti ja teha midagi konkreetselt selle jaoks, et see kõik toimuks kiiremini. See vaid aeglustab ja suunab õppima loomise seaduseid ja seaduspärasusi. Kõik toimub ise, kui lõdvestuda, sest siis pääseb liikvele energia, mida on vaja, et anda jõudu endas nähtud loomingule, et see saaks väe ja jõu ning maagilisel kombel ilmuda elu teleekraanile. 



 

"Kogu olemine läks rõõmsamaks kiiremini kui ma arvasin, et võiks minna," meenutan mõne tunni eest endas esitatud soovi, tahtes liikuda sellest rõhuvast olemisest, mille tekitas minus elu ja surma teema, välja kergusesse, kuid millele sain vastuseks, et mõned asjad on oluline selgeks teha, sest on oluline osa vundamendist. See kõik oli oluliselt lihtsam kui arvasin.


"Jah, nii on," ärkab hääl minu sees, "sina määrad suuna ja samas ka ümbruse, mille sees vajalikku infot läbi lubada, isegi kui see ei ole kõige kergemate killast, seda saab alati teha oluliselt kergemalt kui ollakse harjunud. Kui anda endale võimalus ja luba asju teha teisel moel kui varem, kui anda võimalus ja lubada elul näidata ennast nii nagu ta on, kuid moel, mis ei tee süsteemile liiga." 




"Tead, see armastuse lugu," arutlen endamisi, "ma sel korral tahan, et see oleks midagi head, midagi tõeliselt head, kus ei ole draamat. Neid lugusid on siin maailmas juba piisavalt. Kel on huvi ja soovi võib valida endale meelepärase. Sellisel kujul ja moel on siin lugusid tohutult palju. Tegelikult ei ole enam vaja avada ei raamatut ega isegi mitte filmilaenutust. See kõik toimub ümber ringi iga päev. Ma olen seda kõike näinud, ma olen seda kogenud.


Ma tahan nüüd sellist lugu, mis samuti on olemas, kuid maailm on selle ära unustanud, inimesed on ära unustanud, et nii on ka võimalik ja läbi selle äratada koodid, mis on vajalikud, et äratada üles see võimalikkus, neile, kes oma originaalsüsteemis on selle kõige osa, kes on samuti osakestena loodud olema sellises armastuses ja selliselt armastavas suhtes, elus kui muinasjutt. Elus, kus ei ole kurje nõidu, õelaid võlureid, vaid on puhas lugu, armastusest, elust sealt edasi, kus kõik tänased lood ära lõppevad, kus muinasjutud otsa saavad. Ma tahan lugu, mis saab võimalikkuseks siis, kui minna edasi sellest punktist ja minna edasi nii, et see ilus koht ei lõpeks, kus ei ole halli hargipäeva, vaid on värviline, kus elu ei muutu mustvalgeks vaid särab valgusest ja värvidest, kus elu kokku kuivamise asemel õhkab lopsakust ja elujõudu, kus heliseb naer ja õnnelikud noodid, hing on päikesest tulvil, keha soe ja armastav." Rakud minu kehas ärkavad ja tunnevad selle kõik ära. 


"Mäletad," meenutab mulle hääl äkki, "mida sa kahetsesid kui sinuga hakkas juhtuma kogu eelmine kreisi lugu?" 


"Et ma ei pannud seda kõike kirja, sellest oleks kreisi bestselleri saanud." Naeran endamisi, lastes kaadritena silme eest läbi minevikust pärinevaid pööraseid hetki ja näen, kuidas sisemuses muigab hääl vastu. 


"Aga mis siis kui, sa saad nüüd lihtsalt uue võimaluse, alustada uuesti algusest, aga sel korral nii, et täidad ka oma unistuse? Sa kirjutad oma loo ja näed kuidas see kõik sünnib. Kirjutad endast välja oma lugu ja siis vaatad, kuidas see sinu eluna nähtavale ilmuma hakkab."


"Mmm," vastan õrnalt naeratades, maitstes tajukombitsatega kogu seda lugu, mõnus soojus valgub minus laiali, "see oleks ilus," ärkavad sõnad minus ise. "See oleks lahe. See oleks äge. See oleks kreisi." Kerivad sõnad minus energiavoo üles. “See oleks midagi eriskummaliselt head.” Lausun viimaks kergusega enda sees. "See oleks midagi, mida mulle tõesti väga meeldiks teha. Näha enda sees avanevat lugu, seda kirjutada ja seejärel elada seda elu, see oleks hämmastav." 


"Kas sa usud selle võimalikkusesse?" Küsib minult hääl.


"Jah, usun," vastan kergusega. Silme eest jooksevad läbi viimaste päevade sündmused, kuidas kõik on muutnud suunda vaid minu ühest kergest mõttepalvest. "Jah, usun," kinnitan veel kord, “ma tean, see saab olema nii." Meenutan eelmist raamatut, mille kirjutasin aastate eest, kuid siis kustutasin, sest see lihtsalt realiseerus kõige veidramal ja kummalisemal moel ja sinna kirjutasin ma sisse palju draamat ja palju sellist, mille realiseerumist hakkasin kartma. Aga kuna olin sinna sisse pannud palju energiat, kirjutasin läbi tugeva tunde, justkui elaksin seda ise läbi, et ridadesse saaksid ehedad emotsioonid ja tunded, siis ei olnud mul muud valikut kui võtta vastu tagajärjed enda tehtud loomingust. Alati käib kõik seestpoolt väljapoole.


"Ja kui ei saagi reaalsuseks, siis on ka see okey. Isegi kui ma lihtsalt võngun nendes lainetes ja tunnetes, mida juba siin punktis näen, et mind täitma hakkavad," sulan vaid mõneks sekundiks mind kõnetava loo sisse ja tunnen kuidas soojus minu kehas laiali valguma ja midagi äratama asub, "siis on kogu see asi seda loomist väärt." Luban sellel lool veelgi rohkem aktiveeruda, tuues end mineviku loost välja, "jah, see on põnev, see on ju lausa uus seiklus," tunnen rõõmu endas laienemas. Näen vastuseks muhedat noogutust enda sees, justkui hääle kinnitus temale endale - no lõpuks ometi saame õigele rajale. 


Olles ideest vaimustunud, tahaksin ju kohe algust teha, aga samas tekib koheselt ka tahe tekitada harjumuspärane sein, nagu vanasti, kui tundsin midagi ära ja tegin otsuse - okei, nüüd ma hakkan seda tegema ja see kõik kestis vaid ühe lühikese hetke, sest lihtsalt, äkitselt kadus kogu tegemise tunne, sest ära tuntavast tekkinud eufooriline energiapais tõmbas mu sõlme, sest ma ei osanud seda energiat endast läbi lasta. Sealt lülitusin ümber pähe, see tähendab, et loomuliku loomise asemel ma üritasin välja mõtlema hakata ja see on juba hoopis teine lugu. Selliselt toimides saab mõnusast voolus voolamisest pingutamine. Muidugi, sellestki võib saada puudutav lugu, kui lisada sinna juurde tunnete sügavus. Aga see ei tekita kergust, see muudab südame raskeks, sest süda ei ole mõeldud selliselt toimima - pea poolt välja mõeldut tunnetega elustama. 


"See lihtsalt tuleb," rahustab mind hääl. "Sel korral on teistmoodi. Sel korral sa tead, mida siis ei teadnud ja seetõttu nüüd kõik muutub. Lõdvestu, tee oma füüsilisi elu asju ja varsti kirjutame jälle. Tasakaal on see, mis on mõeldud olema ja jääma selle kõige sees. Naudi mu kallis, sa oled imeline. Armastan sind kogu kosmose süsteemiga nii sees kui väljas. Puudutan sind pehmelt iga oma rakukesega, iga õhupadjakesega, mis sinu ümber ringlemas on. Armastan su leidlikust ja läbinägelikkust. See on haruldane leid. Sa oled võrratu, mu kaunis, mu kõige armsaim leid." Naeratan. Hääl mu sees teab, kuidas mind rahustada ja soojalt tundma panna. Lõdvestun ja hingan välja ning lasen kogu minusse kokku koondunud energia, kogu loo lihtsalt vabaks, et talle jah, et ta saaks tulla ise, omal ajal ja õigel kujul.  Praegu aga kerkivad minus üles hoopis teised meelde tuletused.


"Lase oma lastel hingata, ole neile olemas kui nad seda vajavad, mängi kui nad seda paluvad, vasta kui nad küsivad, aga anna neile õhku ka oma elu elada, oma unistusi ja soove täita, anna neile ruumi ise avastada ja oma eksimusi läbi teha, ära koorma neid oma õpetuste, manitsuste ja emotsioonidega, enda tegemata mustritega, kokku kogutud raskustega, lihtsalt, et neisse jääks kergus kirjutada sind kergusega ellu sisse, mitte ahistava raskuse tõttu elust välja, et nad tahaksid lihtsalt veeta sinuga koos aega, mitte otsida viise, kuidas pääseda sust eemale. 

Ja lase oma vanematel hingata, et nad saaksid elada. 


Enne kui inimene päriselt vabaks saab, saab ta kogeda igasuguseid asju. Seda vabadust ei saa anda mitte keegi, ainult vabaks pääseda soovija ise. See on seesmise vabadus, sinna ei pääse keegi teine väljastpoolt, öelgu ta mida tahes. Seda vabadust ei pääse looma mitte keegi teine väljastpoolt. Need sammud tuleb endal ise teha. Tuleb ise tulla läbi tihkusest, tuleb ise välja astuda tardumusest, tuleb ise püsti tõusta, tuleb ise teha esimene samm, seejärel teine, siis kolmas ja neljas. Ise tuleb vastu võtta need pildid ja ilmutused, mis kerkivad üles, neid ei saa vaadata keegi teine vabaks pääseda soovija eest. Seal piltides on peidus vajalik info, millest on vaja aru saada, millest on vaja läbi näha, aga seda ei saa keegi ette öelda, mis ja kuidas, seda ei saa keegi teine vabaks pääseda soovija eest ise vaadata, sest tema ei saa aru, sest temas ei ole neid koode, mis näitavad selle info tegelikku sisu, seda, mida sealt tegelikult on vaja välja lugeda, millest aru saada, mis on vaja lihtsalt edasi lasta, mis on mõeldud endale laiendamiseks. Seda ei saa keegi teine teha, sest see on loomisest aru saamise õppetuba ja kuidas loomine vabaks pääseda soovija sees käib, seda saab vaid vabaks pääseda soovija ise enda sees välja selgitada, sest kui talle saab asi selgeks, ta pääseb välja, ise, lihtsalt niisama. Sest ta saab asjale pihta ja teab, mida teha, et pääseda vabaks, et see, mis ahelaid tekitab, lihtsalt kukuks nii seest kui ümbert ära. 


Seni on aga otsimine, uurimine ja kiusatus lasta see kõik kellelgi teisel ära teha, sest nii näib lihtsam, nii näib kiirem, sest ollakse harjunud, et keegi õpetab, näitab ette, ütleb, kuidas peab ja kuidas on õige. Kuid vabaks pääseda soovides, need asjad ei käi nii. See tuleb enda seest, läbi enda tundma õppimise, kui saadakse aru, milles seisneb nipp, mis mida käivitab ja miks. Kuid teistelt võib saada vihjeid, võib saada juhtnööre, kuhu vaadata, mida küsida, millele tähelepanu pöörata, kuid kokkuvõttes päästab vabaks vaid iseenda pühendunud liikumine iseenda vabaduse poole ja tahe teostada oma enda loomingut.


 

Päeva lõpus pöördub minu tähelepanu vannitoa seinale ja leian sealt pildi, mis paneb mind muigama ja päeva esimeses pooles endas nähtavale tulnut meenutama - kõik ilmub ise, hetkel, kui lõdvestud ja seda kõige vähem ootad;)




2 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page