top of page

Peatükk 18

“Lase sel armastusel endas ringi voolata ja vaata, mida ta nähtavale toob, milliseid kohti puudutab, mida tervendab,” ütles mulle kord üks mees kui minus ootamatult ärganud armastusest kogu maailm paigast nihkus. Kuid siis ma ei osanud seda mõista, ma ei saanud sellest aru, mida ta nende sõnadega mõtleb. Ma oskasin vaid suunata oma armastust välja, otse, ilma, et kõigepealt suunaks endale, täidaks ja toidaks enda ja alles siis suunaks selle oma süsteemis edasi liikuma. Ühel hetkel kui taipasin nende sõnade tausta, siis pidin endale tunnistama, et see on üks ilusamaid asju, mida üks inimene teise jaoks teha saab - suunata tema enda oma armastus iseenda armastamiseks, moel, nagu ta seda mitte kunagi varem teinud ei ole, et ühel päeval saaks tema armastusest sündida veelgi rohkem armastust.  


Jah, võib-olla, et vahel me ütleme veidraid asju, millest ei saada aru, kuid see ei tähenda, et neid vale öelda oli. Nad tulevad alati õigel ajal ja nii nagu peab, et jõuaks rajada tee ja äratada üles selle, mis on vaja äratada. Jah, vahel võib see aega võtta aasta või kaks, kümme või rohkemgi veel, aga ühel hetkel saabub see hetk, kus käib plõks, meenub öeldu ja kõik saab äkki selgemaks. 


Me ei saa armastust enne väljapoole jagada kui sellega on täidetud iga rakuke iseenda süsteemis, iga kihike ja kurruke. Ja siis kui oma süsteem on külluslikult täidetud, võib avastada, et kõik ongi juba hästi ja väljapoole ei olegi rohkem tarvis kui vaid armastavat sooja olemist. 



 

Ära jää ootama, et enne, kui asud tegutsema, juhtuks midagi. Elul võib olla kummaline huumorisoon. Kui nõuad endale "märki" enne kui tegutsema asud ja et see oleks selline, et sa kohe päris kindlasti aru saaksid, siis võib juhtuda ka midagi sellist, mille juhtumist sa pigem eelistaksid mitte kogeda.


 

Jah, mina tean, mis ootab mind ees tulevikus. Esiti kui need väljad avanesid, oli keeruline toime tulla nähtuga, näha kõike seda, mis seal on, aga siin ei ole. Sellest olemisest seal, lülituda tagasi siia. Kuid aeg möödus ja perspektiiv muutus. Mingil hetkel ma hakkasin nägema kõike seda, mis mul on siin, aga seal enam pole. Ja see õpetas mind rahunema, tasakaalustuma, mitte kibelema ajast ette, kergusega vaatama, mis tulevik toob ja samas kergusega olema siin ning tõeliselt armastama seda, et mul on võimalik olla siin ja armastada seda, mis mul on siin, täna. 


Ma õppisin lahti laskma oma eesmärkidest, et kogu fookus ei kaoks sinna, kuhu on vaja jõuda, mida kätte saada, vaid olema rohkem siin ja elama ja tegema oma samme, mis tulevad ise nähtavale sellisel kujul, mida tegelikult on vaja teha täna ja siin, et see, mis kunagi tulema peab, saaks tõesti tulla. Ja ei olegi vaja midagi ekstra välja mõelda, teha graafikuid, plaane. Minul toimub ja sünnib kõik ise, väga loomulikult ja kohati justkui iseenesest, kui luban sel tulla nii nagu see on, just minule sobivas vormis, minu jaoks sobivas teostamises. 


Ja sedasi, loobudes eesmärgi suunas tormata, ma ei pea ka enam tagasi vaatama kahetsustundega, et vaid eesmärgile pühendunult jäi midagi muud, minu jaoks tõeliselt olulist tegemata. 


 

Alguses on teistmoodi olla väga raske. Peamiselt seetõttu, et oma kogukonnas oled sa ainuke, selline veidrik. Seda ei mõisteta, sest sa ei toimi nii nagu tavaks on. Sa ei maga siis kui teised magavad ja ei ole ärkvel, siis kui teised on, sa ei toitu nii nagu räägivad õpetatud teadlased, sa teed enamik asju mingil endal omal veidral moel, ja see on võõras, aru saamatu. Sa erined teistest, aga ei tahaks ju. Tahaks ka olla teiste moodi, aga see kuidagi ei sobitu enda olemisega. See on ebamugav ja enda süsteemi jaoks võõras. Ja võib olla et esiti naerdakse su üle ja pannakse pahaks, et teed nii nagu ei tee nemad. Sind üritatakse ümber kasvatada, ümber vormida ja sa isegi proovid ja üritad, sest no kui ei ole proovinud, siis kuidas sa tead, et see ei ole sinu jaoks. Aga siis saad aru, et see kõik ei ole sinu jaoks, mitte nii nagu teised teevad, mitte nii nagu kõik teevad, sest lihtsalt ei ole, see ei sobi sinuga kokku, sest sul on oma unikaalne süsteem ja see toimibki enda moodi. Ja siis möödub aeg, kõik vaikselt kohaneb, rahuneb ja sind nähakse uut moodi, teistmoodi. Ja see, mida sa teed ja kuidas sa teed ei näigi enam nii vale ja võõras, vaid kuidagi armsalt omamoodi. Ja siis saabub päev kui saadakse aru, miks kõik oli nii nagu oli ja tahetakse hoopis rohkem teada, mida ja kuidas sa teed, mismoodi näeb välja sinu maailm ja süsteem, sest kuidagi mõnus ja hea on sul olla seal, selles oma süsteemis ja maailmas ja tahaks ka ja siis toimub ärkamine suurema lainega, toimub leppimine ja aru saamine, uute silmadega nägemine ja vaatamine. Ja sellest saab omamoodi ime, see enda moodi olemine, enda moodi toimimine, enda moodi elamine. 


2 views0 comments

Recent Posts

See All

Comentarios


bottom of page