top of page

Peatükk 16

Ärkan. Vaikus. Kahtlaselt vaikne vaikus. Meenub eilne õhtune lülitumine keha loojatelt süsteemi loojaks. “Okou,” tekib tahe esimese hooga reageerida, “ma keerasin midagi tuksi.” Klassikaline mõte, mis kerkib iga kord, kui astun sammu kusagile uude. Kuid ma ei teinud ju midagi, lihtsalt ühendusin oma enda süsteemiga ja sellisel kujul, see lihtsalt juhtus, see lihtsalt toimus nii.


Tunnen, et mulle ei meeldi see vaikus. "Midagi hakkab toimuma," sosistab kusagil sees. Hetkeks näib, et mul ei ole mitte mingit ühendust, mitte millegagi ja see ei meeldi mulle. See hirmutab. Üritan meelde tuletada eelmise õhtu detaile, kuid näib justkui kõik oleks seest pühitud. “Okou,” kõlab veelkord mu sees minu enda mõte. Ruumis käib ootamatu - plõks - ja ehmatab mind välja sealt, kuhu olin kandumas. Minu keha aktiveerub, mina aktiveerun, “see lihtsalt on,” lausun endale vaikselt, “nüüd lihtsalt üks samm korraga edasi,” tuletan endale meelde. “Nii, kõigepealt, voodist välja.” Annan ise endale juhiseid. “Riided.” Toimin rahulikult. Ei kiirusta, samas tajun, midagi tuksub kusagil läbi selle vaikuse. “Lihtsalt hinga, see lihtsalt on,” tuletan endale taas meelde ja toon oma tähelepanu järgmise sammu juurde. “Trepist üles ja hambaid pesema,” ütleb hääl mulle vaikselt minu sees. Märkan, et liigun kergusega edasi toimima.


Vaatan peeglisse ja näen, et täna on pildis midagi teistmoodi. Vaatan endale silma ja meenub sähvatus eilsest nägemusest, sellest, mismoodi looja vaatab enda poolt loodud keha. See keha on entusiastlike armastavate, usaldavate silmadega, vapper, kuid väga väga vana. Meenub valupiste, mida seda nägemust nähes kogesin. “Kummaline,” mõtlen endamisi, “see sai ju eile selgeks.” Sekunditeks vaikus ja taipan. “See polnud kõik,” sosistan vaikselt venitades endale. Tardun. Kui võtme klõpsatus lukuaugus mõjuvad need sõnad minu sees. Kui raske hoovus kerkib minus energialaine ja puudutab südant ja uued infopildid lihtsalt avanevad mu silme ees. Hoovus nöörib kurku, tekitades sinna klassikalise valupisarate klombi. “Ma eksisin,” sosistan vaikselt. “Siin on veel üks sügav haav.” Võitlen piltide ja pisaratega, samal ajal mantlit selga pannes. “Mitte pragu,” ütlen endale, “mul on vaja lapsed rongi pealt peale võtta ja kooli viia. Lihtsalt hinga,” tuletan endale meelde ja astun uksest välja.


Balti jaama poole sõites tunnen, kuidas tunnete hoovused lainetavad kehast läbi, otsides väljapääsuks teed. Kui tuttav see kõik juba on. “Mitte praegu,” tuletan endale meelde, “ma pean koos püsima. Ma ei saa praegu tunnetesse laiali laguneda ja sellel kõigel ennast üle võtta.”


“Aga võibolla sa ei peagi,” kuulen endas häält. “Mis siis kui on ka teistmoodi võimalik?”


“Mismoodi?” Kuulen ennast kahtlevalt vastu küsimas. “Jah, see kõik on läinud lihtsamaks ja kergemaks, aga kui ilmuvad need haavad, siis…” mu mõttelõng vaikib. Keskendun teele. Samm korraga. Hetkeks näib, et ma olen midagi olulist unustanud. Midagi, mida just teadsin ja mäletasin, aga nüüd seda lihtsalt ei ole.


Ootan rongi saabumist ja lihtsalt stabiliseerin oma süsteemi, püüan lõdvestuda ja samas pilte endale mitte liiga lähedale lasta. Kuid mõni neist imbub siiski läbi. Silmad täituvad pisaratega. “Pekki,” lausun endamisi, “andke mulle natuke aega, et lapsed heas tundes vastu võtta ja koolini viia.” Kõik vaibub, lõdvestun, astun autost välja perroonile. Vaatan läheneva rongi säravaid lampe ja põimin ennast enda sees veelgi suuremalt kokku. “Jah, ma tean, inimesena sellele alistuda, näib lihtsalt võimatu.”


Vaatan rongist väljuvat inimmassi ja otsin silmadega enda kalleid terasid. “Vau,” mõtlen endamisi, “kui palju inimesi…ja nad kõik mahtusid sellesse väikesesse rongi,” märkan enda mõttekäiku, “hämmastav.”


Tajun, kuidas armastus minu sees on hakanud kasvama kosmilisel kiirusel. See lihtsalt on, see lihtsalt toimub. Vaadates neid, minu kahte, kaugusest naeratamas, vaadates seda kõike, mis on, ma lihtsalt armastan, aina rohkem ja rohkem. Ja mida rohkem ma armastan, seda rohkem ma tunnen. Seda rohkem ma näen kõike seda, mida varem ei näinud. Ja mõistan, mida varem ei mõistnud. Uus pitsitus kurgus paneb neelatama ja meenutab hingata ja lõdvestuda. Ma lülitan välja kõik muu ja hetkeks olen siin ja tunnen lihtsalt rõõmu, et kõik on, just nii nagu on.


Kui olen lapsed kallistustega kooli poole saatnud, istun autosse ja teel kodu poole meenuvad mulle äkki sõnad, “keha loojad ja süsteemi looja.” Meenub eilne ühendumine süsteemi loojaga ja sellest vallandunud kuldne laine ja äkki käib plõks ja ma olen ümber lülitunud sellesse ühendusse. Erakordne rahu voolab kogu minu süsteemi. Meenub minu eilne inim-mina järkjärguline tagurpidi sulamine keha loojatest läbi süsteemi loojasse.


Meenuvad äkitselt ema sõnad: “Jumal meie ees, meie tema järel.” Viimased korrad kui ta seda öelnud on, tekitasid minus veidra tunde, kuid ma ei pööranud sellele oma tähelepanu. “Aga mis siis kui Jumal liigub hoopis meie taga, et kaitsta seljatagust ja ette saadab valgusekiiri, et me näeksime kuhu minna?” Tahaksin praegu vastu küsida. Retooriliselt. Puhtalt huvist. “Ja et ühenduda Jumalaga, on vaja temasse lihtsalt tagurpidi sisse sulada…”


Märkan kui rahulik on mul olla sellises ühenduses ja näha keha lihtsalt süsteemina. Vaatlen enda süsteemis toimuvat. Rahulik, nii rahulik. Meeldiv soojus valgub mööda selga laiali. “Jah, ma olen hoitud,” naeratan endamisi. Kergus. Lasen ka sellel endasse suuremalt valguda.


“Oled valmis?" küsin endalt, olles koju jõudnud. Meenuvad pildid.


“Mitte veel,” vastan rahulikult, märgates, et kõht on tühi. “Kas päriselt tühi või ainult kaitseks ja edasi lükkamiseks?” Küsin seda endalt, sest viimasel ajal on minu esimesed söömised olnud alles päeval kolme paiku, aga praegu on kell alles kümme. Lasen sellel küsimusel endas ringi liikuda, et näha, mis reaktsioonid selle peale aktiveeruvad. Seda on huvitav teha, huvitav on märgata muutuseid, mis kehas toimuma hakkavad, erinevad võnked ja lained. Midagi lõdvestub. Peas jooksevad pildid erinevate pakkumiste ja ettepanekutega, mida võiks süüa, justkui virtuaalselt elav menüü. Tähelepanu libiseb taas kõhule ja muigan. Tehniliselt võttes väljend “kõht on tühi” ei vasta tõele, sest kõht ei ole ju tühi, siin on magu ja maks ja sooled ja teised organid. “Okei,” lausun mõttes, “kas “magu on tühi” on õigem öelda?”


“Aga kas peab siis magu täis olema?” Ilmub küsimus vastu. “Ja mis siin kõhu sees tegelikult koriseb? Kes või mis tegelikult süüa tahab? Ja kui kogu süsteem on energia ja energia allikas on keha sees, siis miks sellest energiast kehale ei piisa?”


“Seda energiat peab oskama tihendada otse keha sees nii, et ehituks välja füüsilises ruumis nähtav keha. Praegusel juhul on süsteemides aktiivne kood, mis näeb ette, et on vajalik väljast suunata sisse, et keha muutuks nähtavaks.” Saan selgituseks vastuse.  


“Kas eksisteerib kood, mis muudaks energia otse tihkeks välist tarbimata?” tunnen huvi.


“Jah, eksisteerib. Jah, sinus ka,” saan vastuse ka oma varju hoidva küsimuse peale.


“Kas seda saab aktiveerida?" küsin ettevaatlikult.


“See on juba aktiveeritud, lihtsalt läheb aega kuni ülejäänud süsteem kohaneb ja uuest toimimisest paremini aru saab.”


Okei, huvitav, mõtlen endamisi. Ja märkan kui sujuvalt on kogu teema hommikuselt loolt kõrvale kaldunud.


“Kas nüüd oled valmis?” kuulen taas tuttavat küsimust.


“Ei,” vastan rahulikult. “Mul on vaja poes käia, sest lapsed tulevad varsti koolist.” Ma tean, et see on vaid osaline tõde. Teine pool minust kardab, lihtsalt kardab minna selle kõige sisse. Ei usalda veel seda ühendust, kus on olla lihtne ja hea, et see ühendus püsib ja laseb sellest kõigest läbi minna, kogu haava nähtavale tuua ilma valuta, ilma katki minemata. Et selliselt saab see tehtud ja ma võin taas lülituda kehasüsteemi ilma, et see mind siruli tõmbaks.


“Ei,” vastan uuesti. “Ma lähen poodi ja siis vaatame edasi.”


Poes olles meenub sõna “tuimestus”. "Aga mis siis, kui on võimalik, see kõik ära vaadata ja ära teha siin, süsteemi loojana olles ja pärast on kehas okei olla? Nii, et vaadatav ei pimesta valust silmi ega pane valutama kogu keha?" arutlen endamisi.


See kõnetab. Olen nõus proovima, seega ütlen sellele enda sees jah. Meenub taas eile õhtune ühendusest vallandunud kuldne laine. “Ja lisaks," lausun veelgi kindlamalt, "ma ütlen jah, kogu oma süsteemi uuendusele,” ja sulan läbi järgmisest kihist.


Peaaegu kaks tundi hiljem istun taas oma metsarohelisel diivanil, keel ja kurgumandlid õhetamas ingveri soojusest, küsin taas vaikselt endalt: “Kas nüüd oled valmis?”


Kuulatan vannitoas plaatidega toimetavat ehitajat ja tahaks ju öelda, et ei, ma ei ole ju üksi, aga tunnen vaid raskust, mis vajub õlgadele veel ühest edasi lükkamisest ja samas ka tean, et see pole tõde, ma olen valmis vaatama seda, millel vaja läbi tulla. Ma lõdvestun ja luban endal sisse sulada, ütlen jah, et tuleks nähtavale info, mis tahtis ennast näidata:


Keha loojad ja süsteemi looja.


Varem ma arvasin, et lapsena, näha oma vanemaid vananemas on ainus ületamist vajav koht, et seda näha valu kogemata. Alistuda sellele, leppida, et nii on. Tänases süsteemis. Veel on nii.


Kuid täna ma näen hoopis seda, kui keeruline võib olla ühe keha loonutel, olles temaga koos alates loomise ja sündimise hetkest, vaadata selle keha muundumist. Tulla toime erinevate kasvuetappidega, mitte seetõttu, et tekivad uued emotsioonid, hormoonid möllavad vms, vaid lihtsalt tulla toime faktiga - see keha vananeb. Ja tekib vastupandamatu tahe, seda keha, mis on suure armastusega loodud, säilitada nii nagu ta on, et ta ei vananeks. Kuid keha süsteemi on sisse kirjutatud oma koodid, mis näevad ette just sellist toimimist ja vanemate tõrkumine tekitab süsteemi loomulikus toimimises tõrkeid, mis tekitab konflikte. Ja kuna kõik on ühenduses, siis seda vanemate lapse kasvamise nägemise valu kogeb ka laps, kuid ei mõista seda ise. See hakkab häirima ja tekitama rahulolematust.


Kuniks lapsed kasvada pikkusesse, on sel valul vaid pindmised pisted. Kuid sealt edasi liigub see ainult sügavamale. Süsteemis liikudes, tahaks ju jätta mineviku selja taha, kuid meie ees kõnnivad elavad mälestused, mineviku projektsioonid, kes hakkavad ilmutama oma vanemate harjumusi, kordama nende mustreid. Keha loojatel tekib vastupandamatu tahe neid sellest kõigest säästa, sest endale on juba selge, see ei too midagi head, see teeb kehale liiga, endale liiga, “tehke teistmoodi” tahaks neile öelda. Kuid nad ei tee, sest nende kehades on samad koodid, mis nende keha loonutel. Ja et midagi muutuks peavad keha loojad ise lubama enda keha süsteemi sisse tulla muutustel, uuendustel, asuma ise esmalt toimima teisiti.


Mulle meenub taas pilt eilsest õhtust, kus silme ette kerkis too väga vana nägu. Meenuvad armastava naeratusega täidetud silmad, mis seda nägu vaatasid, “ma armastan sind alati, igavesti, ole sa noor või kui tahes vana, kõhn või paks, sel pole tähtsust, ma armastan sind, mu kallis kullatera.” Sulan neist sõnadest ja sellest armastuse tundest uude dimensiooni. Mäletan, kuidas midagi nihkus teadvuses teadvustama uut kohta.


“Kuid miks see valu,” ei saanud ma hästi aru.


“See on keha loojate valu. See on see, mida nemad tunnevad, kui näevad oma loomingut muutumas, kasvamas, vananemas. Nad rõõmustavad kõikide õnnestumiste üle, kui nende looming naeratab ja on õnnelik. Nad kurvastavad kui nende looming on kurb ja õnnetu. Nad muretsevad kui nende looming on segaduses ega leia elus oma kohta. Nad naeravad, nutavad, armastavad, nii nagu nende loomingki. Ja looming kehastab seda neile, kuniks valib kehastada enda loomingut, kuniks valib luua iseenda loomingu. Siis hakkab kõik muutuma. Kuid ka looming kogeb seda kõike oma loojate suhtes. Pööratuna. Ka tema tunneb muret, rõõmu, naeratab, kurvastab kõigi nende samade teemade peale. Aga kuna keegi neist ei saa päris täpselt aru, siis tekib konflikt, tekib sõda, tekib rahulolematus, justkui takistataks elada. Ja siis tekib tahe eralduda, lahti ühenduda, eemale saada, lahti saada, sest sügaval sees, kõik need tunded on väga tugevad ja kõige tugevam on armastus, kõige lihtsam, selgem, puhtam armastus.”


Jah, nii on, hingan rahulikult sisse ja kergelt välja, lasen sellel kõigel endast rahulikult läbi voolata.


“Sa seisad lihtsalt vahekihis,” jätkas hääl minu eilsest episoodist, “astu samm tagasi, sula sellest kihist edasi välja, tagurpidi.”


Mäletan, kuidas ma seda tegin. Lihtsalt nii tegingi, sulasin tagasi, sellest kihist välja ja klõpsusin justkui oma õigesse kohta. Meenub kuidas armastust varjutanud valu hajus ja jäi puhas tunne, kergusega, naeratusega.


Ja nüüd siin olles. “Ma ütlen jah,” kerkivad minus äkitselt sõnad, “ma ütlen jah, armastuse puhastamisele valu varjust, ma ütlen jah puhtale armastusele.” Sulen silmad ja lihtsalt olen tunnistajaks järgnevale:


Selgroo alaosas tuleb nähtavale väike helendav täheke, sooja jutina liigub ta mööda selga üles ning süttib suure ja erksana otse minu enda pea kohal.


Just sel, ilusal hetkel, kui keha täitus tähe valguses soojusest ja soontes voolab kõige puhtam armastus, avaneb uks ja sisse astub minu tütar.


Ja just sel hetkel, kui olen kogu tunnistatud nähtu läbi kirja panemise uuesti läbi kogenud, siis just sel samal hetkel kui lõpetan sõnad “pea kohal”, heliseb telefon ja poeg annab teada, et ta on jõudnud koju ja kas ma teeksin talle ukse lahti.



Seetõttu ongi vahel vaja astuda näiliselt samm tagasi, et ühenduda kokku millegagi, mis on oluline.


Me kõik oskame armastada nii palju, et see teeb valu. Me kõik armastame nii, kuid varjame seda. Me armastame nii palju, et see teeb valu ja me ei taha tunnistada seda. Ei taha kogeda seda valu, aga tahame armastust. Kui armastad kedagi nii palju, et see teeb valu, kui avastad, et tema ei armasta nii palju, ei oska, ei taha või ta hoopis armastab kedagi teist nii palju, siis see on okei. Ka pettunud olla on siin okei ja tunda ekstra teistmoodi valu on ka okei. Kuid ära jäta ennast liiga kauaks pettumusse, vaid näe hoopis seda ilu poolt, mida kingib oskus sedasi armastada ja vaata seda valu poolt, mida selline oskus armastada nähtavale toob. Nii saad puhastada oma armastuse, et edaspidi armastus sind vaid õnnelikuks teeks ja saaksid armastada, palju, nii palju, et õnnest särama lööd.


 

Päev liigub edasi. Tunnen vastupanu enda sees kerkimas. Mingit tühjust. Tahaks midagi kõva närida ja süüa. Meel otsib aktiivselt mingit tegevust. "Mis see on?" tunnen huvi.


"Lase see energia endast läbi, lase see välja tulla. Võta nüüd aeg endale ja lihtsalt ole. Ära tee midagi, kuula muusikat kui soovid, mis aitab süsteemil lõdvestuda ja struktuurid rahulikult ümber lülitada. Pole vaja praegu ennast pushida ega suruda. Hetk korraga. Lülitu ümber. Sa tegid suure sammu. Kogu su pilt muutub. Sa hakkad nägema teisi kvaliteetne ja mõõtmeid. Tõde muudab end, nägemus vormib ennast ümber. Lugu läheb selgemaks. Lase olla. Luba tulla. Puhka." Konkreetsed selged rahulikud juhtnöörid.


"Aga ma ei ole väsinud," tahaksin vastu vaielda, "tahaks midagi teha, filmi vaadata või no midagigi."


"Ei. Muusika on hetkel maksimaalne. Tee seda. Kohe." Konkreetne, kuid taas rahuliku juhis.


"Okei," nõustun ja lihtsalt toimingi nii, annan ruumi ja loa, peentasandi protsessidel rahulikult oma töö ära teha.


 

"Tead selline tunne on, kui ütlen rahale jah, siis see teeb mind õnnetuks ja tühjaks, eriti kui ütlen jah suurele rahale. Ma saan selle, aga siis, ei ole sellel mitte mingisugust väärtust, sest siis ei ole enam neid, keda armastan."


"Aga see ei ole ju tõde," tuleb lihtne vastus minu sõnadele. "Näed oma programmi. See ei ole tõde. Ei, ole."


"Okei," vastan lihtsalt, ma tean juba mida teha. "Ütlen jah, see programm välja lülitada, kood deaktiveerida." Ja vaatan, mis minus selle peale avaneb:


Suur raha, on suur energia. Suur energia ehmatabki sageli inimesi, sest enne on vaja oma enda suurus vastu võtta, sest vastasel korral hakkab suur energia süsteemi lõhkuma. Enda süsteem on vaja kohandada suure energia läbi laskmiseks, suure energia ringluses hoidmiseks. Suure energia aktiveerudes, aktiveerub esiti kõik, sest kõik tõuseb ja sellega koos tõusevad kõik hirmud. Hirmud on vaja läbi näha ja välja lülitada, nii saab iseenda suur energia tõusta ja süsteemis vabalt ringelda. Raha kui selline ei oma tähtsust, kui mõiste. Kuid rahaks nimetatav energia on vajalik, et siin süsteemi sees saaksid asjad tasakaalustatud. Mida puhtam on energia, seda tugevam essents ja maitse, seda enam süsteemi osakesed seda tahavad, sest aitab neil puhastuda ja oma energiad aktiveerida ja äratada, see omakorda aitab kogu süsteemi aktiivsemalt tööle panna ning genereerida uut ühist jõudu.


Kõik, mida sa teed, peaks olema kantud eesmärgist aktiveerida oma energiasüsteem nii palju kui võimalik, sest mida aktiivsem on energiasüsteem, seda elusam sa oled, seda suuremalt oled sa elu sees, seda eredamalt, tugevamalt saab elu sulle ennast näidata. See on kui film ekraanil, mida väiksem voolu hulk, seda kahvatumaks muutub pilt, seda katkendlikum see on. Enda energia on alguses tajutav hirmutavana, kuid sellest on vajalik läbi tulla, kohaneda, et oleks vabam ja lõdvestunum olla, et ei tekiks energiate liikumisele sisemisi vastupanusid, tahet pingesse tõmbuda siis, kui energia on vaja läbi lasta.


 

Et luua uus maailm, uus elu, see nõuab tohutut energia ressurssi. Erinevate otsuste tegemist. Kedagi ei karistata lõputult varjudest pimestatuna eksiteele sattumisest. Seda kõike ongi keeruline läbi näha, see teekond ei ole lihtne. Keegi ei karista kedagi, vastupidi, tehakse, mis võimalik, et inimene saaks oma eksimusest aru ja lõpetaks oma vana loomingu, vanad palved ja taotlused, lõpetaks selle, mis pigistab iseenda kinga, lõpetaks ise oma saba puremise, lõpetaks oksa saagimise, millel ise istub ega õõnestaks pinnast, millel ise seisab. Varjud võivad olla julmad ja kiusatused väga kavalad. Nendest läbi tulemine on omamoodi seiklus ja ka see rikastab elu.



1 view0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page