Kõik saab algusse siit, enda seest. Ilusad asjad järgnevad südamega tehtule.
Peale 17 aastat kooselu, 3 aastat abielu, koos ehitatud elu, näis laiali minek kõige ebaloogilisem, kõige aru saamatum samm, ja näis isegi täiesti võimatu teostada. Kuid rahutus südames ei lasknud olla ega lihtsalt jätta kõike nii nagu oli. Elu ise hakkas pressima, et ma ise läheksin sellest kõigest läbi, samm haaval, kild haaval. Ja alles siis, kui ma sellest kõigest välja olin tulnud, alles peale mitme aasta möödumist, ma nägin ja sain aru, kui kadunud ma olin. Mind ennast justkui ei eksisteerinudki. Oli vaid miski, mis lihtsalt toimis, millegi najalt, tundmata tõeliselt miskit.
Elu äratas mu üles ja tõi mind minu enese magavast elust välja. See oli raputus.
Terava puudutuse toob alati surm. Siis tuleb kõige selgemalt ja konkreetsemalt meelde, et siin on elu, mida elada ja on aeg, mis on antud selle elu elamiseks. Kui mitte elada, siis saab aeg ühel hetkel ootamatult otsa. Kui elada, siis tead oma samme sättida.
Surm ei puuduta meelega valusalt. Valu teeb ärkamine, kui selgub, et elu ei elatagi või elatakse väga vähesel määral või elatakse kellegi teise oma. Kui elu on täies hoos, siis surm puudutab, kuid ta on mõistetav ja tema puudutus pehme. Valus, kuid mitte terav.
Surma ei ole vaja karta ja minekut ei ole vaja karta. See on lihtsalt liikumine uude dimensiooni. Teistmoodi olemisse. Uus võimalus. Uus algus. See ei ole halb. Kuid surma eel meenub kõik, mis tegemata jäi ja see teeb haiget ja muudab lahkumise keeruliseks. Või vastupidi paneb meeleheitest kiiresti seda kõike tegema, mis jäi justkui tegemata. Kuid aeg ei saa otsa, see ainult näib nii, see on illusioon. Kui elu liigutab edasi, siis seetõttu, et selles olemises lihtsalt ei ole võimalik luua seda, mida elu läbi selle teadvuse osakese on mõeldud edasi looma. Ka see on kasv, areng ja edasi liikumine. See ei ole halb. Sellel on oma helge pool, kui lasta hajuda mündi süngemal poolel.
Ühel hetkel, kui tuleb meelde, mis ja kuidas kõik oleks võinud olla või mis justkui oleks pidanud olema, siis võib tekkida kiusatus see kõik järgi teha, uuesti teha ja just nii nagu oleks pidanud olema, et oleks täiuslik. Kuid ka see on teatud laadi lõks, sest see elu on juba mööda läinud ja seda polegi vaja uuesti tagasi tuua, uuesti teha, et astuda täna, siin ja praegu oma ellu, just sellesse hetke, mis on täna, paralleelis, mis oleks siis kui sa oleksid elanud kogu oma eelneva elu ja mitte hetkegi sellest vahele jätnud. Ei pea tagant järgi kõike ära tegema, et endale täna siin lubada sulada oma tõelisesse ellu, oma tõelisesse rolli. Need muud pildid, mis näitavad räägivad, mine sinna tagasi, too see vana tagasi, seal sa ei teinud seda või toda, seal oleks võinud hoopis nii või naa, aga vot kui sa siis oleksid seda kõike näinud nii, nagu täna näed, siis oleksid saanud aru, et... see kõik vaid ajab jäljed sassi ja jääb kinni hoidma ega lase sul ka täna siin täielikult üle minna. Lase sel kõigel minna ja lihtsalt astu sisse, oma tõelise elu kehastusse. See on võimalik, nüüd kohe.
Kui unistused ei täitu, siis võib asi olla selles, et lihtsalt meetodid, mis olid või on valitud nende täitumiseks ei ole päris õiged või ei ole tõelised unistused päris need, mida kujutluses ette kujutati.
Unistusi ja soove ei ole vaja kunagi ette kujutada, välja mõelda. Tõelised on need, mis ilmuvad ise nähtavale.
Kui sinu sees ärkavad pildid eelmiste elude hetkedest, mis iseäranis ilusad, igatsuse pisteid tekitavad, jäta nad, eriti siis, kui nad lõppevad kõik ühtmoodi. Ära igatse neid uuesti esile tuua, ära igatse neid endale tagasi. Need on tehtud ja need on kogetud ja nad läksid, sest nad kõik lõppesid ühel või teisel moel, kuid mitte nii nagu on mõeldud olema nüüd. Lase sel kõigel minna, et tänane olevik, saaks sulle vormida selle, mis teeb sind tõeliselt õnnelikuks ja jätab minevikku kõik selle, mis ongi mõeldud minevikku jääma.
Kui eelmiste elu laegastest hakkavad üles kerkima pildid, siis vaata neid hoolikalt, kas neis on korduvat mustrit, kas nad hoiatavad millegi eest? Võib olla, et täna, sinu elus on midagi, mis on kordunud elust elusse ja nüüd see tuleb kõik nähtavale, et saaksid valida midagi muud ja tulla vanast kordustest välja.
Mis paneb sind üldse arvama, et täna, siin ja praegu, et sa ei ela oma unistuste elu? Kas see, mismoodi unistuste elu justkui välja nägema peaks? Pildid ajakirja kaantel, mis näitavad, milline justkui peaks unistuste elu välja nägema? Pilvitu taevas, palmide read… Mis siis kui see on vaid üks hetk kogu unistuste elust? Mis siis kui täna siin ja praegu juba ongi sinu unistuste elu, aga sa lihtsalt ei näe seda, sest pilk on eksinud sinna - kuidas justkui peaks olema. Aga mis siis kui see kõik ongi lihtsalt justkui, aga päris unistuste elu on hoopis, mis siis kui…
Mis siis kui magus elu ei olegi palmisaarel, isegi siis kui justkui on.
Mis siis kui võrratuim hetk ei olegi seal, kuhu meel justkui usinalt näitab.
Iseennast armastada, see ei tähenda, et armastad vaid ennast ja kõik. Paradoks seisneb selles, et endas ongi kõik ja kui armastada ennast, siis on see kõik, mida armastad.
Kui sinus tärkab armastus, siis ära torma seda laiali jaotama, vaid esmalt lase sel endas ringi voolata ja vaata, mida ta sinule avab ja sulle sinus näitab. Vaata kõige pealt ise ja lase endal täituda ja alles siis kui oled ise küllastunud, lase sel edasi voolata.
Kui südamed kohtuvad, siis nad kohtuvad. Neid ei peata mitte miski. Esiti nad ehmuvad, sest nende kohtumine näib võimatu, nende koos olemine võimatu. Kuid mõlemad tahaks. Nad keelavad endale ja otsivaid teisi teid. Nad mäletavad, kuidas olnud on varem ja tahavad vältida seda valu. Kuid nad tahavad just seda kõige enam, et taas vabana keerelda teineteise süles.
On oluline õppida toetuma iseendale, sest välises ruumis on vaid pilt ja sealne toetuspunkt võib suvalisel hetkel välja lülituda. Mida rohkem toetuda välisele, aga mitte iseendale, oma sisemisele tugipunktile, seda suurem kokku varisemine võib toimuda kui välised punktid üks hetk aktiivselt kõik järjest välja lülituvad. Võib tekkida näiline mulje - nüüd on kõik, aga ei, see on vaid selleks, et saaks üles ärgata seesmine tugisüsteem, mis omakorda aitab üles ärgata iseseisvussüsteemil - ise mõtlemine, ise toimimine, ise otsustamine, ise teadmine, ise nägemine ja kuulmine, ise elamine. Me ei vaja vahendajaid ja sõltuvuspunkte, et elada ennast ja oma elu.
Kui kõik väline välja lülitub, alles siis saab inimene aru, kus ja millises seisus ta tegelikult endaga on. See võib olla ehmatav, samas ka õigele teele juhatav. Kui pole ärganud ega oma tegelikku asukohta ära fikseerinud, siis ei ole võimalik ka edasi liikumiseks õigeid aluseid, õiget lähtepunkti võtta.
Süsteemi ei ole vaja lõhkuda ega hävitada, vaid korrastada ja puhastada, sest selle süsteemi sees on ka sinu süsteem, ilma milleta ei ole võimalik elada.
"Ma tahan oma süsteemi tugevaks ja vastupidavaks saada? Mida ma selle jaoks tegema pean?" küsin seepeale endalt.
"Lubama endast läbi uusi energiaid. Lubama endas aktiveeruda uutel koodidel."
"Okei," olen nõus.
Koos loomine saab toimuda vaid koos enda loojaga. Teostamine on juba teine asi, seda saab teha koos teistega.
Comments