"Miks ma armastan kirjutamist?" küsin endalt mõttes. Armastan, sest kirjutamine aitas mul mitte hulluks minna, isegi siis, kui läbi kirjutiste hullud asjad nähtavale tulid. Kirjutamine aitas mul endas selgust ja korda luua. Kirjutamine aitas mul endast raskused välja saada, aitas ennast tühjaks saada sellest, mis oli aastatega kokku kogunenud ja minusse kinni jäänud. Kirjutamine aitas mul enda jaoks nähtavale tuua kõige kallima, kes mul on - minu enda. Kirjutamine aitas mul teda eristama ja ära tundma hakata kogu selle segaduse rägastiku sees, mis minus oli. Kirjutamine aitas maha võtta kõik maskid, laiali hajutada varjud. Kirjutamine aitas mul jõuda oma kõige hinnalisema aardeni - oma enda eluni, luua ja üles ehitada oma enda kommunikatsiooni süsteem erinevate dimensioonide vahel.
Kirjutades ma ei saa endale valetada, sest kirjutades ma ei mõtle, ma ei kasuta mõtte jõudu, et leida sõnu, lauseid, mida kirja panna. Need lihtsalt ilmuvad ja näpud trükivad. Ma ei mõtle samme ette, ei keeruta erinevaid süźeesid peas. Ma lihtsalt lasen tulla nii nagu tuleb, sest ainult nii näen ma tõde ja näen, mis minu sees on. Ja näen aina enam ka siis, kui ei kirjuta, sest ajas on tekkinud ära tundmine, millal toimub välja mõtlemine ja millal info näitamine. Välja mõeldu võib olla ilus lugu, aga sellega ei olegi muud teha kui vaadata lihtsalt kui ilusat lugu. Kui lihtsalt tähti taevas. Nii nagu tähed taevas saavad näidata erinevas stiilis lugusid, ühed on lihtsalt lood, teised juhtivad ja õpetavad, kolmandad selgust toovad ja ette näitavad. Nii on ka nende tähtedega, mis on minu sees. Ühed vormuvad läbi mõtlemise lugudeks, teised läbi voolu just selleks, milleks nad vormuma peavad, et anda mulle edasi midagi, mida ma vajan.
Tähtede vaba voolamine on omamoodi müstiline, isegi maagiline. Kuidas lihtsalt ei millestki saab midagi. Sageli loen hiljem ja imestan, kas tõesti mina, kas tõesti läbi minu tuli midagi sellist, ma isegi ei mäleta.
Jah, ma armastan seda ühendust, seda kommunikatsiooni viisi, armastan ka seda, et see toimub ka ilma kirjutamiseta, samal moel, ma lihtsalt näen ja kuulen neid ridu. Vahel näen ka pildina. See on kui elav raadiojaam, mis mängib minu sees nii uudiseid, seikluseid, muusikat.
Inimestena tahame kõike teada, ette näha kõiki käike, samme, kuid seda midagi ei ole vaja. Palju vabam ja nauditavam on lubada kõigel olla ja vabalt tulla, ennast näidata ja ilmutada kui on saabunud õige hetk, et mitte minna sassi ega eksida mõtete rägastikku, sest leida õige ajahetk võib olla oluliselt keerulisem kui lasta sel hetkel ise tulla.
Kui tähed tantsivad su ümber selges kindlas noodis
Siis saad aru
Jah, käes on see hetk
Kus edasi kõik läheb oma kindlas voolus
Liigub oma õiget rada
Oma õiges olemises.
Kui näed tähti enda ümber helendamas kosmoses
Ära põlvita, ära palveta
Nad on vaid osake su enda ilusast süsteemist.
Hoopis naerata ja armastavalt vaata
Seda imet
Mis alguse saab sinu enda tähest.
—
Kui ma julgesin lahti lasta kellaaja, millal justkui midagi toimuma peaks, siis muutus kõik hoopis isemoodi. Esiti oli hirm. Kõhe oli öösel üleval olla ja oma loomingut luua. Kõik magavad ju, peaks ju ka nagu. Imelik on nii, et kõik magavad, aga mina mitte, teen siin midagi, isegi veel aru saamata miks ja mille jaoks. Kõhe on teha häält ja olla vali, sest kõik magavad ju. Kõhe on teha tegevusi, mis teevad häält, sest kõik magavad ju. Mis siis, et minu korteris ei ole sel nädalal peale minu enda mitte kedagi. Ikka on kõhe ja kuidagi imelik, sest kusagil ju kõik magavad ja justkui peaks nagu ise ka. Ja justkui liblikad ärkavad kõhus, justkui väike laps, kes teeb midagi, mida ei tohiks, olla ärkvel, kui öeldud on magada.
Aga ma armastan neid öiseid tunde. Kui kõik on vaikne. See on nii maagiline. Ja kui hirm hajub, et nii justkui ei tohi teha, siis hakkavad sündima igasugused imed. Sisemised lained avanevad hoopis teistmoodi kihtidesse ja nähtavale ning kogetavaks tulevad hoopis teistmoodi asjad. Neil on hoopis teine maitse ja teine olemine. Samas justkui midagi keelatut, sest praegu peaks ju hoopis magama.
Aga mina armastan neid öiseid hetki, kui taevas on palju tähti ja nad helendavad kõik selgelt ja eredalt. Vahel tundub, et justkui hiigelsuur tähistaeva tekk laotuks enda kohal laiuvas ruumis. Ja vaadates kõiki neid tähti, ma näen kui palju meid siin on, kui palju säravaid hetki ja olemisi, kui palju mustreid ja silmale ilu ja kui tihedalt koos me kõik oleme, isegi kui näib, et valguaastate kaugusel. Ja isegi nii, isegi selliselt olles, me suudame teineteist puudutada tegelikult puutumata, puudutada nii, et hingel hakkab soe, puudutada nii, et süda ärkab üles, puudutada nii, et lõpuks ka ise näeme, me ei ole eraldi, isegi kui näib, ei ole valgusaastaid, isegi kui näib, vaid me olemegi siin selles kõiges üks, siin samas, siin ja praegu...
Kui vaid mäletada armastavalt vaadata...
Comments