Kõik muutub väga lihtsaks ja aru saadavaks kui panna tähele, mida öeldakse, kui öeldu puhastada proosast, teatraalsusest, kahemõttelisusest ning vaadata neid sõnu nii nagu need reaalselt on. Ja siis võib ka aru saada, miks mitte kõik ei ole nii nagu idees on soov, et oleks. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et sina räägid teatraalselt, aga elu võtab lihtsalt otse sõnu nii nagu on ja nii ka annab.
Ole tähelepanelik ja märka, mida küsid. Elu jaoks ei ole vaja sõnu seada, ei proosaliselt, ei maagiliselt. Ta nagunii teab, mida sulle anda, sest ta on sina, aga temasse mitte lõdvestuda ega mitte lasta tal endal näidata, isegi visuaalina mitte, vaid üritada kõik pingsalt ise välja mõelda, seejärel palveks seada ja ikka nii, et oleks ilus, siis see ajab ka elul juhtmed sassi, ja ta lihtsalt annabki, nii nagu küsitakse, lihtsalt midagi, lihtsalt kuidagi.
—
"Miks on nii et vahepeal raha tuleb ja siis ei tule?" ärkab minus küsimus ja järgneb kohe ka vastus:
"Sõltub kui avatud või suletud elule olla. Sõltub ka millist eluvoolu endast läbi lasta. Elu voolab mitmes kihis. Igale kihile on oma, sellele konkreetsele kihile omane toimimisviis. Üks ei ole vähem elus kui teine. Mõlemad on. Lihtsalt üks on enda elu, teine on teiste elu. Üks on enda elu elamine, teine on teiste elu elamine. Üleminekufaasis võibki olla segane, mida siis teha, sest vana ei ole veel deaktiveerunud ja uus täielikult ilmunud. Kihid segavad teineteist. Eelmise toimimise varjud on kui seinad, kardinad silme ees. Nad eksitavad, segavad jälgi. Seetõttu ei saagi otse vaadates näha tegelikku tõde. Aga nad hajuvad järjest, kui enda sees olla aina kindlamas ja tugevamas teadmises, ühenduses iseenda puhta teadvusega, iseenda tõelise olemusega. See on läbikasvamine ja samas vanade kihtide eemaldamine. Kui sibula koorimine, kui liblika väljumine nukkumisest, mao vabanemine eelmisest, väikseks jäänud kestast. Alguses on see võõras ja võõras hirmutab, ajab segadusse ja tahaks vältida seda. Ka kehaliselt on ebamugav seda kõike läbi teha, kuid vajalik. Ja kõigil on lihtsam kui lihtsalt lõdvestuda ja lubada. Sulgeda silmad silme ees jooksvale vana varju filmile ja vaadata seda, mis selle kõige tagant nähtavale ilmuda tahab.
Jah, vahel on vaja vaadata kaugemale, asjadest läbi, et näha tõde. Teinekord siiasamasse, et näha, mis on kohal. Ja mingi aeg võibki olla nii, et need pildid erinevad väga drastiliselt. Justkui üks oleks öö ja teine päev.
Kui mitte lasta ennast sellest häirida, mitte minna afekti seisundisse, vaid lõdvestuda ja lubada sellel kõigel lihtsalt mööda libiseda, sulada seda filmi näitavast ekraanist läbi, siis see hetk möödub, see ei pea kestma tunde, nädalaid, kuid, aastaid. See võib olla ka vaid mõni sekund. See sõltub mõistuse valmisolekust lasta minna, teadvustatuse ulatusest - mina olen looja ja lihtsalt tean, et see kõik nii on ja nii toimub ja mina määran kiiruse.
Kui muutustesse on kaasatud ka teised inimesed, siis lihtsalt võtab taas omakorda aega, kui kiiresti neis toimub ümberlülitumine, et sulle uut pilti näitama hakata. Ja taas oled sina looja, sina määrad aja ja mõjutad enda sees seda kui lihtsasti ja kiiresti see nende jaoks võimalikuks saab. Kui kiiresti sa tegelikult edasi liikuda soovid, kui suurelt oled tegelikult valmis kõik möödunu vabaks laskma ja kehastuma oma uude olemisse. Kui isetu sa tegelikult oled, et lubada seda kõike nii endale ja ka teistele. Et tõesti, ka teised pääseksid vabaks.
Endas hoida ja endale hoida on kõige inimlikum omadus. Selles ei ole midagi halba, kuid see lihtsalt piirab loominguvabadust, loomevabadust, liikumisvabadust. See piirab ka saamise vabadust. Ei saa tulla uus kui vana on ees, eriti, kui see vana on mõeldud vabaks antama selliselt, et see leviks laiali. Mitte kõik vana ei ole mõeldud kustutamiseks, hävitamiseks, purustamiseks ja samas mitte kõik vana ei ole mõeldud ka alles hoidmiseks ja levitamiseks. Kumba teed minna? Sa saad aru, kui oled kohal oma südames. Kui sinu tegevusi ei mõjuta emotsioonidest juhitud kiht, kui see on isetu ja ühegi ootuseta. On lihtsalt teadmine, et seda ei saa hajuma lasta. Sa saad sellest aru, sest see on midagi, mis ei hävine. See tuleb uuesti ja uuesti, kuni ta on vabastatud nii nagu ta on mõeldud vabastatama. Vahel on vaja midagi kellelegi tagasi anda, vahel on vaja lihtsalt suuremalt lendu lasta. Vahel on vaja nendest asjadest rääkida, välja öelda. Aga sa saad sellest kõigest aru, kui mitte kohe, siis ajaga, kordustega, märkama hakkamisega.
Elu käib ringiratast, kuid ta ei ole mõeldud kinni jääma, see tähendab, kordama aina uuesti ja uuesti, seda ühte ja sama lugu. See tüütab ära, kuid kuni ei ole asjast aru saadud, tuleb korrata. Kuni ei ole mõistetud, tuleb ühte ja sama uuesti ja uuesti rääkida, kuni ühel ilusal hetkel käib klõps ja kõik asetub oma õigetele kohtadele. Kardinad hajuvad ja uus pilt ilmub selgelt ekraanile.
See ei ole kiusamine, see ei ole piinamine, see on lihtsalt elu. Tema viis toimida, et ennast arusaadavaks teha, et leida ühine keel ja kommunikatsiooni viis inimesega, mõistusega, et mõistus tuleks tagasi ja saaks lõpuks aru, mida elul talle öelda on, mida elul talle anda on, mida inimene on mõeldud saama, kuidas ta on mõeldud elama ja et ta lõpetaks vastu võitlemise, alistuks, lõdvestuks ja asuks lõpuks seda kõike lihtsalt nautima, lubades elul endal tema eest kõik ära organiseerida, paika sättida ja nähtavale tuua. Mõistus ja inimene on piisavalt orjanud. Enam ei pea. See ei ole mõeldud nii olema. Energia tootmist, elu loomist ja kandmist saab teha palju lihtsamal, humaansemal moel, ilma ennast orjastamata, ilma endale ja oma kehale liiga tegemata, ilma oma mõistust läbi põletamata. Lihtsalt lõdvestu ja luba juhtuda. See juhtub. See on võimalik. See ei ole ime ega maagia. See on kõige lihtsam normaalsus. On normaalne elada endaga kooskõlas. See ei ole laiskus ega mitte millegi tegemine. Vastupidi, see on väga palju tegemine, aga hoopis teises olemises ja võtmes.
Kui kaob tahe teha, siis mitte seetõttu, et inimene oleks laisk, vaid kaob jõud, et teha midagi, mis ei ole tegelikult iseenda tahe. Mis ei ole see, mida tegelikult teha tahaks. Kui see kõik hajub, siis seda mida armastad, sa lihtsalt tahad teha. Sa lihtsalt teed seda ja see lihtsalt tuleb välja. Seda võib lõputult teha, sest see toidab, täidab, see on põnev, see kütab kirgi, see äratab energiaid, see paneb elama. See lihtsalt on midagi sellist, mida naudid kõige enam ja see lihtsalt tuleb lihtsalt välja. Ja sa lihtsalt põnevuse ja uudishimuga jälgid kuidas see kõik toimub ja võid avastada, et selles voolus, sa lihtsalt ei suuda ega tahagi panna stoppi, sest see on nauding ja see on ime, et midagi nii lihtsalt tuleb läbi sinu ja vormub millekski, mida on võimalik silmadega näha, kõrvadega kuulda või sõrmedega puudutada, mida on tunda sinu enda sees ja kuidas see kõige lihtsamal moel voolab sinust välja. See kõik lihtsalt sünnib ise, ilma, et sa sellele kõige vähematki jõudu rakendaksid, et sunniksid seda tegema, sa teed, sest see on mingis mõttes kui hapnik sinu jaoks, värske, uus, rikastab vereringet. Ja kui vereringe on liikumises, siis on ka keha kergemas voolamises, muutub aktiivsemaks ja osavõtlikumaks, sest veri kannab temas laiali seda kõike rikastavat ja toitvat, mida sinu loomine sinus äratab, sinule sinu sees loob.
Kõik on kõigega seotud ja kõik saab alguse sellest, kus oled sina oma tähelepanuga, millist kihti toidad, sellist ekraani aktiveerid.
Kui teha lähtudes iseenda keskmest, siis ei pane kunagi mööda. Ma teen seda, sest mina tahan. Ma teen seda, sest minul on vaja. Ma teen seda, sest mulle meeldib. Ma teen seda, sest ma armastan seda teha. Ma teen seda, sest ma naudin seda.
See ei ole isekas toimimine. See on aus toimimine iseenda järgi. Ja nii on loomuomane. Nii on mõeldud olema. Isekas on mitte toimida enda vaid teiste järgi.
Laps hakkab looma veel enne kui ta siia ruumi siseneb. Ta lähtub kõige tugevamalt koodidest, mida kannab endas ema, sest temaga on ta kõige intensiivsemas ühenduses ja temalt tulev on kõige aktiivsem. Isalt tulenev on aga enam varjatud, kuid see ei tähenda, et see omaks vähem mõjuvõimu. Vastupidi, see võib isegi suures plaanis tugevamat mõju avaldada kui ema poolt tulev. Aga seda lihtsalt ei ole nii selgelt näha, sest naine näitab, mees ei näita. Kuid see, mida näha ei ole, ei tähenda, et seda ei eksisteeri ja et see ei avaldaks mõju.
Seetõttu kui laps jõuab siia ruumi, siis ta on endale juba ette loonud teatud olustiku vastavalt sellele, mis tema programmistikus on ja hakkab esimesest päevast peale seda kogema. Samas on temas olemas ka teadmine, kuidas on elu mõeldud tema jaoks tegelikult olema.
Öeldakse, et meile ei ole juhendit kaasa antud, kuidas elada ja kuidas elu siin käib. Kuid see ei ole tõde. Kogu vajalik juhend on kaasa pakitud ja inimese sees kogu aeg saadaval, kuid seda avama ja lugema peab õppima ise. Kui pole tahtmist sellega tegeleda, siis tulebki elada nii nagu teised õpetavad, räägivad, arvavad. Ja ka see pole vale. Lihtsalt, teistmoodi.
--
“Ja selle kõigeni ma jõudsin lihtsalt paisates õhku küsimuse - miks on nii, et vahel raha tuleb ja vahel mitte?” Huvitav, mõtlen endamisi. Oleks võinud ju oodata vastuseks midagi hoopis muud ja samas ei ole siin ka midagi totaalselt uut. Kõik ongi ju nii. Kui anda välja, siis kiirgub vastu. Kui sulguda endasse, siis sulgub ka kiirgus endasse. Kui lähtuda endast, siis sünnib midagi uut või vähemalt on tõenäosus olemas, ei ole vaja piinata oma aju ega nuputada ega mõelda välja, mis võiks olla see, mida teised tahavad, vajavad, mida siia luua on vaja. Mõned vastused on kreisimad kui oskaks arvata, väga lihtsad. Nt lihtsalt tee seda, mida tahad või ela nii nagu sa tegelikult elada tahad, tee neid asju, mis sulle meeldivad, mida naudid.
Mismoodi, nüüd, niimoodi äkki hakkan seda kõike tegema, see tundub kahtlane, imelik. Tunne on küll sees olemas, et vot nii mulle ju meeldib ja vot nii tahaks, aga tehagi siis nüüd nii, see on imelik. Isegi veider. Tundub, et see kõik on ju lihtsalt seal, peas, unistamiseks, mõtlemiseks, planeerimiseks. Kuidas ma siis nüüd siin sedasi äkki, lihtsalt teen nii ja mitte nii nagu alati, mitte nii nagu enamus maailma teeb ja veel päise päeva ajal või öösel, kui on öeldud, et peab magama. See kõik tundub kahtlane ja kuidagi vale, mitte õige, sest nii ju ei tehta. See ei kõla loogiliselt ja esialgu tahab kehas isegi vastupanu tekkida, sest ka tema mäletab - me ju ei toimi nii ja nii neid asju ei tehta. Aga siis ma mõtlen, et miks mitte, miks mitte anda endale võimalus ja lihtsalt proovida, midagi nagunii juhtub, midagi toimub edasi, aga kui ma olen iseendas, ühenduses endaga, siis juhtub nagunii vaid see, mis on mõeldud juhtuma, ja siis see vähemalt juhtub tõesti minu jaoks, mulle. Ja kuni ma olen endas, iseendaga heas olemises, heas koosluses ja toimin läbi selle, siis ka see, mis minu jaoks juhtub, juhtub just sellises olemises ja võimaldab mulle just seda - minu enda elu, kus ma saan aina enam olla ja teha nii nagu mina tahan, nii nagu mulle meeldib, nii kuidas minu jaoks on hea. Ja mitte ükski asi, mis tehtud peab saama, ei jää tegemata. Ja mitte ükski koht, kuhu on mõeldud jõuda, ei jää külastamata. Ja mitte ükski sündmus, mis on mõeldud sündima, ei jää tulemata. Ja mitte ükski tutvus, mis on mõeldud tekkima, ei jää sõlmimata.
--
Kui tekib tahe avada oma võimeid, siis tuleks endalt väga tõsiselt küsida - mis on motivatsioon, milleks seda vaja on. Võimete paradoks seisneb selles, et need avanevad ise, kui inimene asub looma ühendust iseendaga, et asuda kehastama oma tõest olemust. Kõik, mida asutakse tegema ajendatuna teenida raha või rohkem raha või aidata teisi, ei too endaga iseendale kaasa midagi head.
--
"Millest ma kirjutan?" Küsin endalt mõttes.
"Armastusest." Saan lihtsalt vastuseks.
"Okei," nõustun meeleldi, "mulle meeldib armastusest kirjutada. Mida ma armastusest kirjutan?" jään hetkeks nõutuks. Kui ainult hetkeks, sest siia ta tuleb uus energiavoog oma vastusega:
Armastusest rääkida võib tunduda lihtne ja samas, justkui kõik on räägitud. Justkui kõik on teada. Mida siin veel nii suurelt ja laialt temast kõnelda. Tundub, et maailm peaks justkui armastusest täidetud olema. Temast räägitakse palju, temast kirjutatakse palju, temast on palju filme ja erinevaid lugusid. Kuid see ei ole päris see armastus. Kui vaadata armastuse sisse, siis võib avastada, et maailm on temast hoopis tühi. Sest see ei ole see armastus, millest räägitakse, see ei ole see armastus, mida kinolinadel näidatakse. See on ka armastus, kuid mitte see. See armastus jätab tühja koha, igatseva piste kusagile sügavale sisemusse, sest seda armastust otsitakse väljast, otsitakse teistest, otsitakse läbi teiste. Selline armastus tuletab meelde, kuid see ei ole see armastus.
See armastus on peidus siin sees, enda sees. Teda saab puudutada, kuid mitte katsuda. Teda saab vaadata, kuid mitte näha. Teda saab näha, kuid mitte kuulda ja samas saab näha kui kuulda, kui olla temale avatud, siin enda sees.
See armastus on eraldiseisev maailm. Ta ei ole ülejäänud maailmast eraldi, kuid ta on eraldatuses kuniks inimene teda ei ühenda. See armastus alati on, siin sees, alguses sügaval peidus, kuid siis ta tõuseb ja kerkib ja täidab kogu inimese olemuse, kui inimene seda lubab, kui ta avab ennast iseenda sees olevale armastusele ja lubab sel armastusel täita kogu oma vereringe. Inimene hakkab armastusest kiirgama, ise. Ja see on vabadus, sest tal ei ole vaja ühenduda mitte kellegi teisega tema ümber olevas ruumis, et helendada ja kiirata armastusest, olla täidetud ja küllastunud armastusest. Ja see annab tohutu vabaduse, et elada rahulikult omaenda elu, kus tegudele ei juhi armastuse puudujäägist tingitud kihtide nõudlik hüüd.
Ja nii saab inimene ka vabalt armastada teist inimest ja lasta ennast vabalt armastada, samas seda inimest enda omaks tegemata, lihtsalt sellepärast, et oleks keegi, kes aitaks toota armastust. Ta ei pea mitte midagi tegema selle inimese pärast, et ta ära ei läheks, ikka ja uuesti valiks jääda temaga, lihtsalt seetõttu, et armastusest mitte ilma jääda. See ei ole see armastus.
Vaba armastus on siis kui armastus on inimese sees avatud ja vaba. Ja siis inimene on vaba enda sees ega lähe ka pingesse kui tema juurde ilmub keegi, kellega koos see armastus võimendub veelgi. Ta ei hoia sellest inimesest kinni, vaid lihtsalt näeb, et kui ta tahab, siis ta saab enda sees olevat armastust ka ise suuremalt voolama panna. Ja see annab talle vabaduse, lasta teisel inimesel vabalt enda kõrval olla, sest ta teab, et kõik, mis tema enda sees on, ta saab ise juhtida, võimendada, vähendada. Ta ei pea selleks kasutama teist inimest. Ta saab seda ise teha. Aga teisel inimesel ta saab lasta lihtsalt vabalt, vabana enda kõrval olla, et nautida neid hüvesid, mida selline vabana koosolemine võimaldab koos kogeda. Seal ei ole piire, seal ei ole takistavaid elemente. Lihtsalt kaks maailma, mis saavad koos vabalt voolata.
—
Ära oota mingit erilist hetke, et armastada. Ära oota, et tähed kokku jookseksid või komeedid lendaksid, et armastada. Ära oota, et sind armastataks enne. Ära oota viimase hetkeni, et teha kõige lihtsamat, kõige loomulikumat, kõige inimlikumat - armastada. Armastada oma kõige lihtsamal inimlikumal moel - oma sooja südamega, mis tuksub siin, otse sinu rinnakorvi sees. Ära lase tal teha seda tühja - armasta, lihtsalt armasta. Siit enda seest, oma siira sooja tundega. Armasta ennast ja oma elu ja lase lahti kõik muu.
—
Iseenda armastus on ilusaim kingitus ja võime, mida endas avada ja aktiveerida. See aitab sul lähedaseks saada nendega kellega soovid. See aitab sul nad ka vabaks anda kui saabub see aeg. Ta annab tuge ja soojust ja aitab püsida koos. Siin, tema kõrval ärkab ka iseenda tervendaja, kui vaja, selgelt nägemine, kuulmine, tajumine, tundmine. Kõik võimed ärkavad ise, kui on vaja, et jääja saaks jääda endaks ja et jääda saaks armastus, et kõik püsiks ka edasi ja püsiks seesmiselt ühiselt koos.
—
Kui tervendaja ilmutab end, siis mitte selleks, et ravida teisi. Ta tuleb selleks, et toetada ennast ja aidata edasi ees seisvast lõigust.
--
Aeg on mõeldud olema au sees, kuid harva seda mõistetakse, osatakse hinnata.
--
Mõtted, saades tunnete väe, võivad muutuda millekski erakordseks, luua maagilisi efekte. Aga võib minna ka teisiti. Seetõttu ongi oluline õppida juhtima nii mõtteid kui tunnete võimsust, et teaksid kuidas keerata maha väge seal, kus seda pole vaja ja lisada juurde sinna, kus seda tõeliselt on vaja. Et hävingu asemel sünniks elu, et lõputute alguste ja lõppude asemel oleksid kestused. Inimene ei ole loodud surema, kuid programm on laetud koodidega, mis panevad surema, sest vead on jäänud parandamata, süda on jäänud tervendamata, hing on jäänud ellu toomata. Võim on antud teistele.
Kui ei lase elul elada, läbi enda avalduda, siis elu ei saa ka aidata, et saaksid elada. Kui ei ava ennast talle sa, siis ta ei saa sind aidata. Ta ei saa tulla täitma sind, kui hoiad teda kinni oma enda sügavuste põhjades, kui ei lase tõusta tal, ei lase jõuda endas kõikjale. Ta ei saa ju teha midagi, kuigi tahab, nii väga tahab, sest sina oled ka tema allikas, kes mõeldud teostama tema loodud töid.
Kui inimene unistab, läbi südame, läbi hinge, siis elu täidab unistuse. Kui inimene keeldub vastu võtmast, siis see unistus ei lähe kaotsi, seda lihtsalt saab kogeda keegi teine, kes julgeb ja on nõus seda vastu võtma, kuid unistaja enda süda, tema enda hing, vaid valusa pistetorkena endas tunneb seda. Kui ei tee sina, siis teeb keegi teine, kuid mõeldud on see sinule, sest sina oled algne looja. See on kui sünnitada laps ja siis lihtsalt mitte võtta teda. See on hingele sama valus. See on töö ja see on vaev, et seada kõik nii, et sinu soovitud unistus saaks sinu juurde tulla.
"Aga kui on lihtsalt hirm? Tahaks, siiralt tahaks, aga hirm on suurem?" kerkib minus küsimus.
"Siis kasvab julgus," vastab hääl mu sees.
"Aga mis unistusest sellisel juhul saab? Kas see kaob või tuleb taas?"
"Tuleb taas, sest päris unistus ei ole rõõmus ega õnnelik seal, kus pole tema algset loojat. Originaal käib kokku originaaliga. Alati. Kui originaal areneb edasi, siis areneb edasi ka originaali loodav looming, unistused. Need täiustuvad, uuenevad. Need tulevad uuesti. Tulevad teisel kujul. Teisel moel. Nad tulevad alati. Kõik liigub oma kohtadele, nii nagu peab."
__
Surmaga on selline huvitav lugu, et see tuleb siis kui tuleb. Sellest ei ole mõtet rääkida. See on midagi, mis on. Ja temal on oma lugu, aga see ei ole tänase ega homse päeva teema. See tuleb siis kui tuleb. Sul on veel pikk tee käia. Sul on veel palju näha ja teha ja kogeda ja avastada. Mida suuremalt sa oma ellu sulad, seda suuremalt sa siin kohal oled. Surm eemaldab vaid kihte, mis ei ole enam sinuga kooskõlas. See ei ole teema kuhu täna sisse minna. See ei toida. See praegusel juhul ainult võtab ja sa oled juba piisavalt andnud. Nüüd on sinu kord võtma hakata. Jagama ja võtma, seda, mida sinul on rohkem kui küll. Jah, armastust. Seda on sul terve varanduse jagu. Ja mida rohkem sa lubad, seda rohkem teda juurde tuleb. Mida rohkem teda endast välja annad, seda rohkem ta sinu juurde voolab. Mida rohkem temast räägid, seda rohkem ta sind kuuleb. Mida rohkem teda näitad, seda rohkem ta sind näeb, seda rohkem ta sind tunneb ja sind üles leiab.
"Mul on tunne justkui ma blokeeriks oma raha." Avastan äkki endast uue mõtte.
"Ei. Sa ei blokeeri. Sa lihtsalt kasvad välja staadiumist, kus raha on kõige tähtsam ja kogu toimimine käib raha järgi ja raha nimel. Sa oled suureks kasvanud mu armas, sa näed elus teisi väärtuseid ja sa tunned seda. See ei tähenda, et raha su juurde ei tule. Tuleb küll ja järjest suurema tempoga ja järjest suuremas koguses. Sul ei ole vaja mõelda rahast, ta lihtsalt tuleb ise sinu kontodele, sinu kätte. Sulle on alati tagatud kõik, mida vajad ja mida tahad, sa saad kõik, sest sa oled tõeline aare sellele ajastule, sellele ajahetkele, sellele muutuste perioodile. Sa oled oluline lüli ja aitad läbi viia olulist pööret. Hinga, lõdvestu, sula enda armastuse voosse. Ära ainult peatu enda igapäeva tegevustega, ära peatu enda armastuses olemist ja selle jagamises, sellest rääkimist. See on nii oluline, eriti praegu, nii oluline on kuulda rahustavat, rahulikku, kainet häält, kuulda kedagi, kes saab aru, kes on teinud läbi kõik need asjad. Sa oled ime paljude seas. Vaid püsi oma armastuses ja kõik sünnib. Luba endal armastada ja armastust edasi juhtida, luba sel kasvada endas ja luba sel endas laiali kanduda. Luba ennast pehmelt vabastada kõigest muust, et igas sinu soones voolaks sinu enda puhas teadvus, sinu enda puhas armastus, sinu enda puhas elu, kõrvaliste soovide ja unistusteta, sinu enda puhas elu."
"Kui ilus," näen kergusega endas noogutust. "Jaa, ma olen nõus, ma teen nii hästi kui ma oskan. Ma armastan seda olemist. Ma armastan ennast. Ma armastan kui minu armastus minus voolab. See tunne on nii soe, pehme, armastav."
__
Ei ole vaja käivitada energiaid lihtsalt niisama, et tunda, et midagi voolab keha sees, vaid siis kui on tahe ja soov liikuda, midagi aktiivset teha, muul ajal ongi suuremalt välja lülitatud olemine ja see ongi normaalne. Ei pea olema kogu aeg kui elektrijänes. See on normaalne, et energia on aktiivne vaid aktiivses toimimise faasis ja muul ajal on rahulik olemine. Ei ole vaja energiat lakke käivitada ja siis sellega mitte midagi teha. See on enese raiskamine, see on oma energia raiskamine. Kui on unistus ja soov, siis käivitub ka energialaeng. Seda ei tohi alla suruda ega lihtsalt minema saata, vaid vabastada konkreetse teadmisega, see läheb sinna, täitma seda unistust. Ja kõik.
__
Kui harjutada tulemist iseenda armastusse ja iseenda armastuses olemist, siis igasugused võimed ärkavad ise. Tervendaja tuleb aitab parandada hingehaavu, selgelt nägemine ja kuulmine aitavad paremini näha ja endast aru saada. Aru saada iseenda ja siin sees voolava elu väärtusest, maagiline julgus aitab silmitsi seista peidetud hirmudega, erakordne tugevus aitab taas jalule tõusta ning sammuda edasi aina suuremasse üksolemisse enda armastuse ja eluga. Ja paljud teised anded ja võimed ärkavad, sest puhas teadvus on täidetud küllusega, mis avaneb, kui lihtsalt sulada iseenda armastusse. Ja looja muutub kuuldavaks, ta tuletab meelde ja aitab täita kõik soovid ja unistused. Ja seda kõike, lihtsalt, armastades ennast, puhta tunde ja puhta mõttega
Comments