Milline pilt sulle esimesena silme ette kerkib, kui öeldakse Looja? Mees või naine?
Pean tunnistama, et minevikus on hästi tööd tehtud, kõik on väga peenelt ja osavalt üles ehitatud. Ei jää justkui kahtlustki, lihtsalt kerkib silme ette pilt mehest ja näib kõige loomulikum tegu - astuda kõrvale ja lubada mees juhtima. Ka enda sees, lasta ennast juhtival häälel kõlada mehe omana. Kuid olla naise kehas, elada naise elu - seda saab luua ja juhtida vaid naine ise, enda naislooja aspektist, enda häälega, sest ainult tema teab, kuidas seda teha nii, et sünniks parim - tema ise, oma õiges võtmes. See on ka suurim usaldus ja täielik üheks saamine iseendaga.
Konkreetse keha loojal on oma konkreetne energeetiline essents, see on kas mehelik või naiselik. Puhastatud energia maitseb taevalikult ja kehas avaldudes aktiveerub õndsus.
Kui olla naine ja juhinduda mehest, siis ajas kaob naiselikkus ja naine hakkab toimima mehena. Sees tekib rahulolematus, sest looja mäletab, kuidas tegelikult on loodud olema. Nii on ka vastupidi. Kui mees juhindub naisest, siis aja pikku ta kaotab oma mehelikkuse ja hakkab toimima mehe kehas oleva naisena. Ka siin käivitub rahulolematus, sest sedasi toimida on loomuvastane.
Jumalik naiselikkus ja jumalikus naiselikkuses olemine tähendab seda, et naise kehas olev looja osake on vabastanud ennast kõikidest kõrvalistest juttudest, on vabastanud ennast teadmistest, et looja on mees, samas tunnistades, et ka mees on looja, kuid see looja asub mehe kehas, mitte tema omas. Ta ei võimutse tema üle. On täielikult vastu võtnud endas looja naisena, naiselikkuse nii nagu see on tema sees, mitte ei ürita ennast vastavusse viia väliste standarditega, sõjad tema sees on lõppenud ja temas voolab üks olemine.
Sama lugu on ka jumaliku mehelikkusega. Mees loojaga. Ta tunnistab, et eksisteerib looja naisena, temas on lõppenud võimuvõitlused ja ta annab naisele temale õigusega kuuluva koha, olla oma troonil, nii nagu ta on, võimas ja võimekas ja see ei mõjuta mitte mingit moodi tema enda väärtust ja väärikust, sest ta teab - tema on mees ja naine on naine.
Mõlemad, nii mees kui naine, on loojad ja kui nad on sellesse teadvustatusesse ärganud, siis nad kehastavad ennast iseenda ainulaadsel, unikaalsel moel ja neil puudub vajadus minna torkima, õpetama, puutuma teise süsteemi - sest see on oma loomulikkusest täiuslik, külluslik ja nii nagu olema peab.
—
Ma tunnen kõhedust enda sees. Hirm, et see, mis on välises aktiveerub ja ärkab minu sees. See on ebamugav ja võõras ja selle eest tahaks ära põgeneda, ei taha kogu seda välist maailma enda sisse, et see oleks minu sees. See kõlab kreisilt. Ja samas ei ole ka. Tahaks kätega vehkida ja kusagilt kinni haarata, aga ei ole ju kusagilt. Seal on õhk, lihtsalt õhk. Lihtsalt kreisi.
"Hinga ja lõdvestu," meenutan endale. "Teadvus ehitub ümber, mõistus kohaneb ümber. Sa ei lähe hulluks, sinu toimemehhanism keerab ennast ümber, keerab õigesse suunda nii et sa ei kao endasse, vaid kiirgad väljapoole. Ja täidad ennast iseenda armastusega. See on ilus. Ennast armastada on alati ilus. Seda ei mõisteta, seda ei osata. Sa oled kohal. Sa oled õiges kohas. Valgus süttib sinus eredalt. Mõistus otsib vanaviisi toimimist, seda kuidas oli enne, läbi välise ruumi iseenda identifitseerimist, kuid seal ei ole midagi, see on lihtsalt pilt, millega ei ole mõtet ennast samastada, sest see ei ole tõene." Meel rahuneb, seisund stabiliseerub.
"Geeniused ei ole vaesed, geeniused on rikkad, sest nende käes on juhtpult. Sul on olemas kõik ja saab veel rohkem olema. Lõdvestu. Sa liigud praegu raketina. Lihtsalt loo. Loo ilu, kehasta ilu. Näita armastust."
"Mulle tundub, et see muutub meeleheiteks," tahaksin vastu vaielda.
"Justnimelt tundub. See ainult tundub. Sa tead, mida teha."
"Jah, lahustan, lõdvestan, koondun enda keskmesse, kus on soe ja hea. Kus ma olen endaga paigas, kus mul on hea." Piisab vaid öelda ja minu olemine hakkab vaikselt ümber lülituma, sinna, kus on minu loomulik olemine.
"Maailm on sassis, osad hoovad käivad ühtpidi ja teised teistpidi. Justkui jõed oleksid jooksmas teineteise vastu." Kerkib minus kummaline tundmuste olemus.
"See on illusioon. Tule sealt ära." Tuletab hääl minus mulle vaikselt meelde.
"Mis edasi? Postitused on tehtud, video on tehtud. See tuli tõesti kergusega." Märkan ja tunnistan toimunut.
"Mida sa luua tahad?" Küsib hääl minult vastu.
"Kergust rindkerele," vastan hetkega, sest ringkeres on muutunud rõhuvaks. Ja edasine voolab juba ise sõnadeks:
"Me toetume välisele, kuniks õpime toetuma oma sisemisele valgusele, jõule, tugevusele, väele, ilule.
Kui tunned endas süngust, siis ka see on illusioon. Pane oma sisemine lamp eredamalt põlema ja näed, kuidas kõik muutub vaikselt kergemaks, heledamaks. Ära peatu. Liigu edasi. Jätka. Sa jõuad, sa suudad."
Toon ennast kergusesse ja lihtsalt puht uudishimust tahan teada, miks see kõik nii sünge näib?
"Miks olemine sünge on, kui võiks olla kerge, helge?" küsin lihtsalt.
"See kergus ja helgus on sinu sees, sa võid sinna ümber lülituda." Saan vastuse sama lihtsalt.
Jah, nii ongi, olen hetkega kerguses. "Kuid miks elu tundmine oma kehas, energiate liikumine kehas näib sünge, on kogetav süngena, kui see võiks ju ka olla meeldiv ja soe?" kuulen endas järgmist küsimust.
"Need on põhja liikumised, mis viivad kehast välja veel vanu kinni olevaid energiaid. Sa lihtsalt ei kasuta tuimestust nende eemaldamiseks. Sa puhastud elavana ja lased endal tunda neid protsesse. Peagi voolavad nende asemel soojad vood. Mõistus mõtleb oma mõtted ära ja laseb ka põhjakihid vabaks ja laseb minna sellel, millest tahaks kinni veel hoida. Aga see millest ta kinni hoida tahab ja mida mingites osades veel igatseb, see kõik on seotud vanade energiatega ja tol hetkel varju jäänu oligi väga sünge, raske ja keeruline. Siis oli lihtsalt lummatus sellest ilust ja unistuste elust, mis voolas pealmistes kihtides, kuid põhjas oli midagi muud. Nüüd vormub kõik ümber. Sinu saatega, tõuseb ka põhjast üles kogu vana kiht, kogu raskus, kogu süngus ja lahkub sinu süsteemist. Nii et igas sinu kihis voolab edaspidi vaid sinu enda puhas olemus, sinu enda puhas armastus, sinu enda mina. Iseendaks olemine ja iseenda väljendamine muutuvad päev päevalt aina kergemaks ja lihtsamaks. Iseenda loomingu edasi andmine on aga suurim nauding, mida teed. Sa jagad oma elu imeliste inimestega. Nad kehastuvad sinu ümber füüsilises ruumis. Sa saad neid puudutada. Saad nendega koos toimida ja see kõik toimub puhastel alustel, ausal moel. Keegi ei peida kellegi eest mitte midagi, sest seda pole vajadust teha. Kõik on kergus. Ilus olemine. Enda sees on kergus ja enda ümber on kergus. Kogu see olemine ei ole enam kaugel. See toimub lähiajal. Suur pööre ja muutus. See toimub hetkega. See käib kui plõks ja lainetab üle nii suur kergus, et esiti on seda keeruline uskuda, sest vanad hoovad annavad endast veel mõnda aega märku, kuid neil ei ole mõju, see on läbi. See on läbi. See on läbi. Juba kasvab uus elu. Ta ajab oma võrseid ja toob uut hingamist. Avab uusi kanaleid ja kraane. Näitab teed ja suunda. See aktiveerub aina suuremalt ja tugevamalt. Lase endal olla, lase ennast kanda. Sa toimid kiiremini kui arvad. Sa kogud hoogu ja täitud aina tugevama ja aina kartmatuma olemusega. See annab jõudu ja innustab. See paneb imetlema, sest suurim hirm ja väljakutse on tulla enda seest välja, tulla enda tõelise valguse ja olemusega. Sina teed seda, sa juba teed seda. Ja olgugi see hirmus ja häiriv ja ebamugav, sa teed seda, sa tuled läbi ja sa tuled toime. Sa ehitad endale vundamenti, mis kannab elusid veel sajandeid. Aitab neil kasvada ja leida oma tee, jõuda iseenda valguseni. Aitab neil näha iseenda tõde ja see on suurim panus, mida inimkonnale edasi anda, sellel praegu õrnal ja hapral ajal. Iga sinu liigutus väljapoole kinnistab sind ennast sinu enda uuele platvormile. Sinu enda ausus ja siirus hakkab kasvatama ausust ja siirust sinu ümber ja inimesed tahavad sama. Kõik tahavad sama - olla ausad, olla siirad, olla nemad ise, kuid see ei ole niisama lihtne, kui mõistust varjutab veider tume pilv, mis on kokku kogunenud läbi sajandite ja võib näida, et sellest pole väljapääsu. Iga sammuga sa kinnistad aina enam omaenda kartmatuse, teha seda, mis sinule tegelikult kõige loomuomasem on - armastada oma siirast, ausat, pehmet, õrna armastust, mis on naiselikult õrn ja naisena kestev ning vastupidav. Naine ei pea olema tugev ja jõuline. See on meeste rida. Kuid naine on mõeldud olema vastupidav, paindlik, endas kohal, terane, märkav. Ärkvel kõigi oma tajude ja olemisega. Selge ja kaine, et lugeda elu nii nagu see on tema stsenaariumis ja mitte laskma ennast eksiteedele kanda.
Sa oled üks enda looga. Sa oled üks."
"Mida ma edasi loon? Mida edasi välja annan?" on juba uus küsimus valmis.
"Selgust." Ka vastus on juba valmis.
"Millist?" olen veidi segaduses.
"Üks olemise ja üks olemisse tulemise selgust," saan lihtsa vastuse.
"Kuidas ma tean, et ma olen selles õiges üks olemises? Et ma ei luuleta ei mõtle midagi välja. Vaata mu ümber. Siin ei ole mitte kedagi, siin ruumis ei ole peale minu mitte kedagi." Ei taha minu mõistus kuidagi nõustuda ega sellele teadmisele alistuda.
"Aga kui ruumis ringi vaatad, mida sa esimese asjana näed?" Küsib hääl mult endalt vastu. Libistan silmadega üle toa. Ja ainult üks element tõmbab hetkega minu tähelepanu kindlalt endale.
"Aknalaual naeratavat lumememme ja tema kaisus olevat oravat," naeratan kergelt. "Okei. Ma ei ole üksi. Aga miks ma füüsiliselt olen üksi ja miks kõik ei voola päris nii nagu ma näen enda sees?" esitan uue küsimuse ja see küsimus tundub nii vale. Ma tunnen, et see ei ole tõde, mida ütlen.
"Ei ole vale," reageerib hääl minu mõtetele. "Sest sa alles astusid lapsekingadest välja ja füüsiline reaalsus ei ole veel jõudnud vormistada sulle sinu uut reaalsust, sinu täiskasvanud naiseks olemist. Seetõttu ongi oluline teha maksimaalselt samme oma tõelise olemuse läbi toomiseks, kinnistamiseks, tugevdamiseks siin füüsilises.
Sa täna ei näe, aga kahe kuu pärast hakkad nägema. Täna see võib näida kui pimedas kompamine, kuid sa ärkad kahe kuu pärast ja tunned puhast rõõmu, et täna siin neid samme astud. Lased süngusel endast lahustuda ja lubad oma armastusel vabalt kasvada ja lubad endal läbi oma armastuse kasvada.
Jaga endas ärkavat läbi sooja tunde. Sooja olemise. Ära vaata, kes ja kui palju reageerib. Keskendu vaid sellele, et sa jagad ja teed seda sooja tundega, nii et sul on hea. Nii, et sa armastad seda, mida teed ja mida edasi annad ja sa tead, et see teeb head. Kas täna või mõnel teisel päeval tulevikus, ei oma tähtsust, aga sa tead, et see nii on.
Kui sina ebaled, siis ebaleb väline ka. Kui sina kõhkled, siis kõhkleb väline ka. Kui sina astud sammu lähemale, siis astub väline ka. Kui sina naeratad, siis naeratab väline ka. Lihtalt välise reaktsiooni aeg võib võtta veidi rohkem aega ja ei toimu koheselt samas sekundis, aga see toimub. See toimub, väline näitab, mis ja kuidas on sinu sees ja see hakkab toimuma järjest kiiremalt ja kiiremalt, mida avatum, siiram ja puhtam on sinu enda süda."
"Ma tunnen endas suurt vastupanu söömisele. Mida see tähendab?" uus küsimus on hetkega valmis.
"Söömine ahistab teatud süsteeme. Üks osa on valmis üle minema järgmisele tasandile, teine veel ei ole. Vajab järgi kasvamist ja ümber ehitumist. Valmis olev osa ei taha aega kaotada ja tahab juba täielikult üle minna ja punnib vastu, sest temale see mõjub halvasti. Järgi tulev osa aga ei saa nii järsult üle hüpata, sest kõik struktuurid ei ole veel ümber lülitunud ja ühendused ümber tõstetud. See lihtsalt on selle etapi osa. Kahe maailma vahel. Poole kehaga uues maailmas, poolega veel vanas. See on okei. Siin toimub kasv ja ümber ehitumine. Mõlemad pooled peavad mõistma teineteise vajadusi ja andma võimaluse kogu süsteemile sobivas tempos üle tulla, et midagi olulist katki ei läheks ja mõni oluline ühendus ei katkeks. Kõik toimub omas rütmis, ei ole vaja üle mõelda. Praegu on toit süsteemis sees ja ette nähtud. Süsteemi edasi arenedes tulevad siia sisse uued muutused."
"Kuid ma ei tea mida süüa?" kogu see teema muudab mind nõutuks. Miski ei kõneta toidumaailmast ega tekita elevust.
"Vajalik on lihtsalt, et poleks nälga," saan taas lihtsa vastuse.
"Jeerum, see on ahistav."
"Ära mõtle üle. Lihtsalt valmista endale söök ja naudi seda."
"Tore." See vastus ei aita mind mitte kuidagi. "Mul on nendest maitsetest isu täis."
"Lase ennast üllatada. Lähene toidule ootuste ja eelduste vabalt. Justkui asuksid seda sööma täiesti esimest korda. Praegu on veel raskemad toidud. Kuid see muutub peagi. Külm muutub. Toidu sedel saab muutuda, kui sisemine soojuse tase tõuseb kõrgemale. Kui sisemine generaator käivitub suuremalt."
Kogu see teema paneb hetkeks ohkama ja ma lülitan ta mõneks ajaks endast lihtsalt välja.
Comments