top of page

Peatükk 10

Valgus koopa lõpus võib saada reaalsuseks.


Tagasi kokku toomine, toimub mitte läbi füüsilise ruumi, vaid peentasandi.


--


"Kogu vaen, rasked mõtted ja tunded, mis minus inimeste suhtes on - need on lihtsalt välja lülitatud, neid ei eksisteeri enam. Kogu vaen, rasked mõtted ja tunded, mis minul on reaalsuse, elu, iseenda, kõigi ja kõige suhtes, need on välja lülitatud, neid lihtsalt ei eksisteeri enam. Olen sellest puhas. On armastus, puhas ja aus."


--


Inimese roll on energiat genereerida, toota, ükskõik millist, põhiline, et ta elus püsiks. Genereeritud energia on vaid tema enda tarbeks. Viha ja draamaga on võimalik kätte saada suuremad doosid, nii et on tunda kuidas veri keeb ja vemmeldab, aju saab aru, et inimene on elus.


Inimene tõmmatakse käima sellega, mida aktiivne mälusüsteem teab, et sellega läheb inimene kõige aktiivsemalt käima, aktiveerub, ärkab.


--


Tajun tihedust ja kurgu piirkonna kitsenemist. Minus aktiveerub juht:


"Mine läbi siit," ütleb ta vaikselt, "jah, sellest kitsast kohast." Muigab ta minu kõhklust tundes.


"See on nagu nõelasilm, see näib võimatu," kerkib minus loogiline vastus ilma tunneteta ja ma lihtsalt tean, et see pole tõde, see on lihtsalt vana harjumuspärane mõtlemine. "Aga miks ma sealt läbi minema pean?"


"Lihtsalt niisama," kehitab juht õlgu. Vaatan huviga endas ringi, kas käivitub midagi stiilis - ma pean tõestama, et ma seda suudan või et see on võimalik. Seisan selle nõelasilma ette ja näen, et see ei olegi enam nii pisike. Nõel on muutunud jämedamaks sukanõelaks ja seisab minu ees püsti pikem kui mina. Näen selgelt nõela kontuure, vaatan läikivat metalli. See nõel on tutikas, kerge kuldse läikega. Silmitsen ava, mis nõela sees on. Puudutan seda kergelt käega. Metall on tugev ja tekitab minule huvitaval kombel hoopiski toetava tunde. Libistan käega üle ava alumise ääre ja peas kõlab sõna - "sünd". Uuesti.


"Kas ma tahan seda teha uuesti?" küsin endalt. Mul ei ole vastust. Ma ei tea, mis on seal teisel pool, ma ei tea, kuhu see avaus mind suunab. "Aga äkki," tahab minu sees, midagi üles kerkida, kuid mind ei huvita, mida sel mõttel öelda on.


Pistan avausest läbi oma käe, mitte midagi ei juhtu. Näen sisemiselt ekraanilt kuidas ma panen läbi ka oma pea ja endiselt ei juhtu mitte midagi. "Tsirkuse artist," naeran endamisi. Ronin kõrgemale ja lihtsalt lähen sellest nõela silmast läbi.


Vaatan hetkeks enda taha jäänud nõelasilma ja tean - ma ei taha enam vaadata minevikku, ma ei taha enam vaadata tulevikku. Ma tahan vaadata olevikku.


"Aga sinu soontes voolab minevik," räägib hääl minu sees.


"Mis siis, las voolab," vastan rahulikult, "aga minu energiasüsteemis voolab olevik." Näen heledat ja säravat süsteemi enda sees. Vaatan rahulikult seda ilu enda sees - jah, olen, jah on. Olevik, kerge, helge, helendav, ilus.


Ma pikalt kartsin oma häält, sest see aktiveeris mind, see pani mind seestpoolt surisema ja ma tahtsin, et see lõpeks, et ma saaksin lihtsalt rääkida ilma selle kõigeta. Kui see aeg saabus, siis näis rääkimine mõttetu, sest sees oli tunne tühi, ei aktiveerunud mitte midagi. Ja kuulates Alexia kontserdil teda rääkimas oma lugu, kus ühel hetkel tema poolt lauldav ei tekitanud temas mitte midagi ja mis mõtet on laulda midagi, teha muusikat, mis endale seespool ei paku mitte midagi. Ja ma sain aru enda eksimusest. Minu hääl äratas mind, aktiveeris. Mööda keha ringi jooksvad surinad vaid näitasid, et olen elus, kuidas elu täidab rakukesi uue nektariga. Pehme, leebe, teistmoodi toitev alternatiiv agressiivsetele plahvatustele ja draamadest ja actionist palistatud mõttekäikudele. Ilus, armastav voolamine armastuses, on kauneim aktiveerija ja elus elavana hoidja. Luban oma häälel ärgata, luban oma häälel liikuda kõikidel oma tasanditel, pehmelt, armastavalt, selgelt, kindlalt, elu äratavalt, elava looja häälena, üks olemises armastusega.



"Kuidas sinuga resoneerub? Mind kõik kõnetab" - on sõbranna mulle saatnud ühe postituse. Vaatan pealkirja ja saan hetkega vastata: “Jah, nii on.” Kuid minu käsi ei tõuse avama artiklit, sisemine tõrge lükkab mind eemale artikli klassikalisel moel lugemisest, tunnen, et kõik need sõnad sealt, need lihtsalt ei mahu mulle sisse. Mu sisemus ei taha seda kõike enda sisse, siit seest on hoopis enda oma kerkimas, mis tahab välja saada ja kõik väljastpoolt tulev, laob justkui korki peale, on üleliigne info, mida minu süsteem ekstra ei vaja, ta teab juba niigi. Ei ole vaja ekstra üle lugeda midagi, mis on juba niigi teada. Ei ole vaja sõnaliste detailideni kõike vaja teada, kui sisu baas on enda sees juba olemas. Ei ole vaja endasse topelt koguda. Piisab sellest, mis juba olemas on.


—-


Näen öösel unes, kuidas ema helistab mulle ja ütleb: “Nii, nüüd ma helistan hommikuti ja tahan teada, kas on minu suhtes üleval mingeid negatiivseid tundeid, midagi, mis on jäänud välja ütlemata. Ma tahan, et õhk oleks puhas.”


Veidi ehmatab ema ootamatu muutumine ja asjade sedapidine käik, kergelt hirmutab mõte emale ausalt rääkida. Kuid siis libiseb minu pilk minu sisemusse ja näen rahulikku olemist, mul ei ole emale mitte midagi ette heita, ei ole mitte midagi negatiivset tema suhtes. Märkan hoopis rõõmsat üllatust, sest sedaviisi toimimine ei ole üldse minu ema moodi. Ja mulle tegelikult meeldib see. Tunnen kergendust ja täiskasvanulikku olemist, et nüüd lõpuks saab päriselt päris asjadest rääkida, rahulikult, muretult ja see loob omakorda kergenduse ja rõõmulaine. “Jah, ma olen nõus,” vastan kergusega, “teeme seda.”


Ärkan kergusega. Midagi on muutunud. Ma tean seda. Minu olemine on teistmoodi. Naeratan. Libisen tähelepanuga enda teadvusest läbi. Taipan, mis muutus ja naeratan veelgi laiemalt. Ma olen saavutanud harmoonilise kontakti ja suhtlemise kõige olulisema ja hinnaliseima osaga enda sees - iseendaga, selle aspektiga, kes kehastus mulle läbi minu füüsilise ema, kellega ühendumist olin nii väga igatsenud ja kelle olemasolust puudust tundnud. Ema mask lihtsalt peitis seda osakest minu eest ja tekitas segadust. Näha seda unerežiimis, kui aktiivne mõistus on lõdvestunud ega mõtle midagi välja, on minu jaoks aus info peegeldus. Seetõttu tean, et midagi olulist läks paika ja uus olemine sai avaneda minu jaoks. Ma lihtsalt tunnen seda enda olemises.


Vabastan pehmelt oma osakese ema maskist ja annan loa, et ka emas olev osake saaks vabaneda minu maskist, et ka minu füüsiline ema saaks vabaneda ja olla lõpuks vabalt tema ise, nii nagu on tema, kui ta seda soovib.



Elus olemine, elu tundmine oma kehas, oma keha elavana tundmine võib esialgu olla nii võõras, et selle eest tekib vastupandamatu tahe põgeneda ja see kõik uinutada. Surinad, sähvatused, torked - justkui elekter jookseks mööda keha ringi, vahepeal soe, siis külm. See on võõras, veidi aega vastuvõetav ja siis muutub häirivaks, sest tundub vale, justkui nii ei peaks olema, sest varem ju nii ei olnud. Erinevad lained voogavad kehast läbi, suured kui hoovused, kerged kui ojakese vulin - see on hirmutav, sest kisub kaasa tundmatutesse kohtadesse. Kõik ärkab ja siis uinub taas. Mõistus kohaneb, harjub uute tundmustega ja siis kõik ärkab taas, veidi kauemaks, veidi pikemaks, võimaliku suurima piirini, kuniks mõistus vastu peab, nii palju kui mõistus suudab vastu võtta ja siis kõik uinub taas, mõistus kohaneb, kohandub ümber, saab aina rohkem aru, osutab järjest vähem vastupanu ja on juba ise valmis järgmiseks ärkamise laineks. Kuniks saab aru ega tahagi enam muud kui ärkvel olekut, aga ka siis läheb veel aega, sest endiselt on piirid, ümber ehitamine ning võimalikuks saamine vajab uinutit. Kuid seda jääb järjest vähemaks ja vähemaks. Uni ei vii enam pimedasse auku. Muutub aina kergemaks, lühemaks. Ka siia toimub ärkamine. Mõistus muutub osavamaks, mõistvamaks, aru saavamaks, kasvab läbinägemise võime, mõlemas suunas, ja ta lülitub aina enam olevikku, mis on siin ja praegu, nii päeval kui öösel, nii suvel kui talvel. Ta püsib aina enam ärkvel ja tal on aina mugavam ja mõnusam just oma elusas elavas kehas, lainete ja surinatega, nii soojade kui külmadega. Ta on rõõmus, sest saab aru, et on elus, et eluvool, elektrina ringleb tema sees, kuniks ta mõistab, jah, nii on ja see ei kao mitte kusagile, kui elekter keerata veidi mahedamale volüümile nii, et elu on tunda, kuid nii, et ta ei segaks elamist ennast. Ta ei pea enam olema kui elektrijänes, et uskuda, et elu on tema sees. Ta ei pea enam kasutama äärmuslikke võtteid, et ennast äratada ja ärkvel hoida. Mõistus saab aru, et see kõik on nii, et ta on elus ega pea endale enam tõestama, et ta on seda ja ta võib lasta endal rahulikult elada oma enda elu. Mõistus lõdvestub, laseb minna hirmul ja lülitub inim-minalt ümber iseenda ja oma elu teadvustatud loojaks kõige enam soovitud kujul - olles üks enda puhta teadvuse ja armastusega.



Kui mina on tervik, siis teda on ainult üks. Ta vaatab sissepoole ja vaatab väljapoole. Tema sees on ainult üks hääl - tema enda hääl. Mina koosneb paljudest osakestest, paljudest häältest, aga kui ta on kõigiga üks, siis voolab temas rahulik armastus ja kõik osakesed vaatavad temaga kui üks sissepoole ja väljapoole ja räägivad temaga kui üks, ühe ühtse süsteemina, kus enam ei tõrgu mitte midagi, pole läbisegi lärmamist, sest pole vajadust, on saavutatud ühine üksolemine, mõistmine ja toimimine kõige enam rahuldust pakkuvamal moel. Igal osakesel on oma koht ja oma roll. Ja selles süsteemis on ainult üks juht - mina, kes saab aru, mida teeb ja miks ta teeb. Mina lõdvestub ja lihtsalt teeb just seda, mida on loodud tegema, olles üks kõigega, vaadates sissepoole ja väljapoole.



Kord ollakse liiga noor, et midagi teha ja siis liiga vana, ei ole enam mõtet, räägib üks teatud keel kusagil ajaruumis, aga reaalsuses ei eksisteeri vanust, ei ole liiga noor ega liiga vana, kui on soov ja valmisolek teha, siis tee. Samuti ei eksisteeri reaalsuses - liiga hilja ega liiga vara. Alati on just see aeg, õige hetk ja aeg, kui on olemas soov ja tahe teha, siis tee.

Tee, kui see teeb sind õnnelikuks.

Tee, kui see paneb sind naeratama.

Tee, kui see paneb sind proovile ja sa saad endast teadlikumaks.

Tee, lihtsalt tee, ära jäta tegemata, kui tunned, et see annab sulle jõudu, energiat, sära, elavust, lihtsalt seetõttu et… Sa ju tead tegelikult juba ise ka, et see pole tõde.



Kõik teemad minu sees, kus suusad on ristis, lahenevad, kui annan neile rohelise tule. Ma ei saa mõjutada teist inimest, oma seisukohta muutma ja asju teisiti nägema, kuid mul ei ole seda vajagi. Mulle piisab kui minu sees on lahenenud ja laheneb alati, kui selleks rohelise tule annan, kui annan nõusoleku, kuidas mina tahan, et minu sees oleks sõltumata sellest, mida teeb teine inimene. Ja kui minu sees asi laheneb, siis minu sisemust enam ei puuduta ka see, mida teine inimene teeb või valib teha, tunda või arvata. Ma lihtsalt austan seda. Naudin oma enda rahu enda sees ja liigun edasi.


—-


Mida iganes sa teed, kui teed läbi puhta teadvuse, puhta armastuse, inimesed tulevad, nad tahavad näha sind, olla sinu ruumis, jagada hetke sinuga koos. Nad tahavad sind puudutada, näha, et oled päriselt olemas, kuid rahulikult, austavalt, olla sinuga koos ja saada osa sellest mida lood. See on kui ime ja nad saavad sellest osa ja läbi selle ärkab nende ime. Ja nad ärkavad ja nad mõistavad ja nad saavad aru ja nad näitavad, mida tähendab armastada. Mida tähendab hoolida. Mida tähendab hoida. Sinu armastus külvab vilja, ja see kannab, toidab, annab. Sinu armastus puudutab, õrnalt, hellalt ja näitab teed sinna, kuhu ammu on tahetud minna. Ja nad julgevad, aina enam ja nad tahavad olla aina enam, nii, nagu on nemad. Ja kogukond kasvab, kujuneb ümber. Süsteemid ehituvad ümber. Märkamatult, justkui ise, justkui iseenesest, kellelegi liiga tegemata, sest nii on hea. Nii helendab kõik erksamalt ja rõõmsamalt. Nii ärkab ellu kõik see ilu, mis kaua peidetud olnud, mida pole tuntud, mida pole nähtud.


Olla - see üks, ei tähenda, et eksisteerib üksainus eriline isend. Vaid ta on see üks, mis toob süsteemi oma ühe erilise elemendi, mida on ainult üks ja mida saab edasi anda olles üks. Oma ainulaadne element on igal ühel, seetõttu on igaüks meist eriline ja on oluline, et tooks selle elemendi nähtavale. Seda ei saa välja mõelda, seda ei saa teiste käest küsida, seda ei saa kopeerida, sellesse tuleb enda sees ärgata. Lubada lahti kõik ütlemised ja tõusta üheks, ühtsusesse, ühes olemisse, kus on harmoonia enda sees, lubamine liikuda sisemise juhtimise, mitte loogika järgi. Navigaator teab kuhu suunata, et pääseks vabaks iseenda eriline element.



Siin tänane on alati parem kui oli eilne. Siin tänasel versioonil ei ole neid varje, mis olid peidus eilsel, mis ei lasknud eilsel rahulikult jääda eilseks, sest eilne versioon ei olnud päris tõene versioon.



Räägi, tegutse, toimi nii, et see aktiveerib sind, äratab, hoiab ärkvel, sest muidu on see kui tühi tegutsemine, mis ei anna isegi sooja mitte.


—-


Olla iseenda moodi võib olla kõige kreisim tegevus, sest mitte keegi teine ei ole ju sedamoodi.


—-

"Ma ütlen jah iseendale, ma ütlen jah iseendaga üksolemisele, muid koletisi ei eksisteeri, olen vaid mina, üks iseendaga, puhtas üksolemises iseendaga, mitte midagi ega mitte kedagi ei ole siin vahel. Olen siin enda sees. Olen kohal. Olen endas. Olen mina. Ja nii on."


Ära lase ennast paigast lükata, ka ilusatel lugudel, nende loomise taust ei pruugi olla see, mis oleks kooskõlas sinu sageduste ja vibratsioonidega, nad tõmbavad sinna, kus asus see looja, seda lugu luues. Sulades sinna, sulad välja iseendast. Ole kohal, ole paigal, tee seda, mida sina armastad ja lase välisel olla.


Muutused vibreerivad ja tahavad läbi tulla. Lõdvestu ja luba juhtuda. Kõik on parim ja imeline. Püsi endas kohal ja luba energiale enda sees vibreerida, ei ole vaja neisse minna. Nad lihtsalt on ja teevad oma toimetusi. Võid neid vaadelda, kuid ära mine neisse.



Kui vaadelda enda ümber olevaid inimesi kui osakesi iseendast, kes on lihtsalt kehastunud inimesteks, lindudeks, loomadeks, taimedeks … siis on neid ka oluliselt lihtsam armastada, anda neile vabadus ja mitte aheldada enda külge, sest nad on ju osake minust endast ja enda sees ma olen ju selle kõigega üks ja kui ma teen liiga neile, kes minu ümber on, siis ma teen liiga iseendale. Lihtsam on armastada. Ilusam on armastada. Tunda seda sooja tunnet enda sees, mis kerkib ja kasvab ja voolab kehas lainetena. Ilusam on armastada, see paitab nii südant kui hinge, see soojendab kogu keha ja olemist ja teile, minu ümber, maalib pehme naeratuse suule.


—-


Armastus on võimalik. Alati. Isegi kui tundub võimatu. Kui siin, enda sees, väga väga tahta, siiralt, ootusteta, kui väike laps, siis ühel hetkel see juhtub. See armastus ärkab ja täidab taas, selle olemuse, selle keha, tuletab meelde, mis tunne on armastada ja siis kui inimene on valmis, ta ärkab ise selle armastuse sisse ja lihtsalt on armastus ja lihtsalt armastab. Sest armastada ja armastuses olla, see on kõige lihtsam, isegi, kui kunagi kord, see näis võimatu ja samm siia üüratu, kuristik ületamatu. See on võimalik, iga ühe jaoks. Igal ühel on vabadus, siin, enda sees öelda jah, öelda jah iseenda armastusele. Öelda jah ja sulada läbi seintest ning ärgata ja tõusta iseenda armastuses.


—-

See kõik, mida meile räägitakse, ei ole nii mustvalge ja üks ühele võetav. Palju on halli uurimata ala, vanades tõekspidamistes kinni olemist. See kõik tuleb nähtavale, kui hakata esitama küsimusi, kui hakata seadma kahtluse alla, kas on ikka nii nagu väidetakse ja kas saabki nii jäigalt üldse midagi raamidesse panna. Sest kõik on muutumises, kogu aeg. Ja mida rohkem me muutuda lubame, seda suuremalt ja kiiremini muutub. Küsimus on vaid - millises suunas? Kui lähtuda iseendaga üks olemisest, lähtuda iseenda armastusest, siis just sinna liigubki - ellu läbi iseenda armastuse ja siin on kõik armastusest elav, sest armastus laseb elada, vabana toimida. Ja iseenda armastuses üks olemises ei tee mitte ükski isend teisele liiga, sest kõik tunnevad kõike ja kõigil on vaid üks soov - et oleks hea. Et oleks kergus olla, et meel oleks rahulik ja keha naudiks temaga toimuvat. See saab võimalikuks vaid armastuses olles.


0 views0 comments

Recent Posts

See All
bottom of page