Updated: Jun 20
Laps on enamat kui poolik fabrikaat, keda on vaja kasvatada, kes peab midagi eelnevalt tegema, kellekski saama, enne kui ta on võimeline elama täisväärtuslikku elu. Ei, ta ei pea. Laps on andekas, alates sünnist. Ta oskab ja teab kõike, aga näitab täpselt nii palju kui suuremad võimaldavad.
Laps saavutab kõik, mille ta endale eesmärgiks võtab, sest pühendub sellele kogu hingega.
Kui palju Sina suudad täna keskenduda ja tähelepanu pöörata ühele tegevusele? Kui sihikindel on Sinu eesmärgi püstitus? Kui suure tahtejõuga Sina oma eesmärkidele pühendud, et eesmärgid saaksid sooritatud? Kui järjepidev ja järjekindel suudad Sina olla, kui on midagi, mida Sa tõesti tahad? Milleks oled Sina valmis, milliseid hoope taluma ning vastu võtma, et jõuda oma soovituni? Kui palju suurtemate, tähtsamate, oskajamate, teadjamatega oled valmis silmitsi seisma?
Ei ole visamat ja julgemat tegelast kui väike laps. Ta on tulnud, et näidata, meenutada, äratada üles minus, Sinus, meis kõigis meie Mälu meist endist, et saaksime aru kui võimekad, andekad, suutlikud ja erakordsed me oleme, et ka tema saaks kehastada seda, kes tema tegelikult on.
Kui palju kohtad täna täiskasvanuid, kes nii visalt hommikust õhtuni, ööst öösse, päevast päeva pingutaksid ja treeniksid ennast, et siplevast pambust kahe jalaga maa peal kõndijaks saada?
See on imetlusväärne, mida suudab ja teeb see väike tegelane. Kõigele lisaks peab ta suutma ja jõudma toime tulla kogu peres oleva pingega. Õppima selgeks keele, leidma viisi kuidas ennast suurtele arusaadavaks teha, et mõistetaks tema vajadusi. Oled Sa süübinud ja mõelnud kui suur töö see on?
Jah, see väike olematu kehaga tegelane peab toime tulema nii paljuga. Kogu selle üüratud süsteemiga. Õppima ja kohanema. Kiiresti. Ja mitte ainult selle nähtava maailmaga, vaid ka sellega, mis varju jääb. Lapsed filtreerivad ja puhastavad oma vanemate emotsioone, neisse kogunevat stressi, pinget. Annavad oma olematu keha panti, et vanemal oleks natukenegi kergem siin maailmas toime tulla, et vanemat jaguks kauemaks.
Mitte, et sellest kõigest veel vähe oleks - laps peab Sulle etendama seda, mis Sinu sees peidus on, Sinu karma mustreid, seda millega Sina endale karmat lood, aga ise ei näe või keeldud nägemast, ei leia aega või ei taha endas klaarida.
Lastel ei ole mitte midagi viga. Nad on vaid suurema osa ajast rohkem kui ülekoormatud, sest neile ei ole antud ega ette kirjutatud korralist puhkust.
Arvestades, mida kõike nad teevad, siis lapsed on andekuse, geniaalsuse tipud. Meistrite meistrid. Aga kui kuusk või õunapuu ei märka, ei oska vaadata, ei oska sõnumeid lugeda ning vajalikke harjumusi ümber teha, uuendusi sisse viia, siis ajas kaovad selle tohutu potentsiaaliga käbikese ja õunakese anded paksu unustuste kihi alla, sest ta peab täitma ja sooritame kõike muud ning aega iseenda avastamiseks ja uurimiseks ei jää. Tal ei avane võimalustki olla tema ise. Maskeraad allutab kõik oma mängu enne kui Minale teregi öelda õnnestub. Seetõttu ongi meid palju, kes käivad ja otsivad teadmisega, et midagi ju on veel, aga mis. See pilt peeglis – olen nagu mina, aga nagu ei ole ka. Kes ma tegelikult olen? Miks ma siin olen? Mida ma olen tulnud siia tegema?
Tahad tingimusteta armastust – armasta oma jonnivat, vinguvat ja virisevat last, kogu hingega, just sel hetkel. Ole kui selge kindel rahulik majakas keset tormide möllu ja näita, et Sind saab usaldada, et Sa näitad teed väljapääsu mitte karide suunas.
Ja tea, et iga lapse suunas saadetud terav mõte, tunne, tegu – Sa vaid hävitad ja lõigud tükkideks osakese endast. Sinu laps ei ole muud kui projektsioon Sinust endast. Mäleta seda järgmisel korral kui puhkeb torm, sest Sinu väike geenius ei ole muud kui sõnumi tooja Sinult endalt Sinule endale. Kuula hoolikalt ja kui vaja „ravi ennast“. Sinu laps ei vaja rahusteid ega muid uimasteid, kui Sinus on kõik korras ja hästi.