top of page

Kogemuslugu

Tore lugu sellest, kuidas ma tutvusin oma varjuga läbi juhendatud praktika. Olin valmis kohtuma, millegi väga hirmsa ja koledaga.


Istun bussipeatuses ja ootan oma bussi, mis peaks kohale tooma minu varju. Seni vaatan enda ümber ringi ja näen selget päikeselist ilma. Bussipaviljoni aknad on tolmust, vihmast määrdunud ja ei paista hästi läbi.


Surun käed sügavale jope taskusse. Oodates on hakanud veidi jahe. Pead täidavad erinevad mõtted, kuid fookusesse jääb minu soov näha nii nagu tegelikult on, näha oma kõige hirmsamat ja õudsemat varju. Ma olen valmis. Ma tean seda, ma olen lihtsalt väsinud ja tüdinud ega jaksa enam sellest eemale hoida, vältida, leida põhjendusi, miks mitte täna, siin ja kohe. Võtan ta vastu, tulgu siis pealgi, mis tuleb.


Ja sealt ilmubki buss, mida ootan. Näen teda kaugelt kurvi tagant enda poole pöördumas ja minu suunas tulemas. Buss liigub rahulikult ja sujuvalt, peatub täpselt minu ees. Uks avaneb, kutsudes mind sisse.


Hingan mõnusalt sügavalt sisse, lõdvestun ja hingan välja. Tõusen püsti ja liigun vaikselt bussi juurde. Piilun ukse vahelt, et näha, mis bussis toimub. Vaikne on. Kaugemalt ruumist kostuvad rasked ohked, kellelgi on hirm. Lasen sellel olla ja keskendun enda bussi sisule. Siin on vaikne. Suur hall mass, milles adun liikumist ja märkan üht väikest puidust kuju, kes on elus, lahke kriipsusuu naeratusega. Tuim. Mitte ühtegi tunnet.


Ta vaatab mind ainiti ja nõustun temaga lähemalt kohtuma, tutvuma. Noogutan tuimale puidust kujule ning me väljume bussist. Istun paviljonis olevale pingile ja kuju istub minu kõrvale, mind ainiti oma pika laia kriipsusuu naeratusega jälgides. Mind häirib tuimus. Tuim naeratav kogu. Ei räägi midagi, ei tee midagi. Lihtsalt on. Läikiv. Naeratav. Lahke. Tunnetan teda ja tahaks seda endalt maha raputada. Kuid ma tulin temaga tutvuma, nii siis lausun:


"Minu nimi on Veronika. Mis sinu nimi on?"


"Lahke tuimus," saan kiirelt rahuliku vastuse.


Väga huvitav, mõtlen endamisi. Mis kasu mul küll on tuimusest, tundetusest, sellisel määral, et ei tunne üldse mitte midagi, ei kehaga, ei tunnetega? Mille jaoks ma küll sellise varju endale lõin?


"Ma aitasin sul ellu jääda," vastab kuju muuseas justkui minu mõtteid lugedes. "Ma aitasin sind läbi perioodist, hetkedest, olukordadest, mis oleksid su võinud hävitada."


Külmavärinad jooksevad kehast läbi ning silme ette kerkib jooksev lint paljudest erinevatest hetkedest, kus tuimus oli maskiks minu peal ja hetkedest, kui seda kõike uuesti läbi tegin ilma tuimestuseta. Üks oluline klikk jookseb minus paika ja vaatan enda kõrval istuvat kuju hoopis teise pilguga. Mul ei ole enam tahet temast lahti saada, vaid lasta tal teha oma tööd nii, et tuimestus töötaks õiges doosis nii, et kui vaja, siis ma jääksin endasse püsima ja kui aeg on sobiv, siis ta lahustuks ning ma saaksin taas tagasi kogu ühenduse ja kontakti nii iseenda kui kogu tervikuga.


Tänan enda kõrval istuvat kujukest tehtud töö eest ja saadan ta toimunu üle mõtiskledes tagasi bussi. Sain taaskord kinnitust, et kõigel on oma koht olla ja kõigel on olemas ka teine tahk ja see näitab end, kui hirmu suured silmad sulgeda, lõpetada võitlus ning tunda lihtsalt huvi, kes ta on ja milleks tuli.


3 views0 comments

Recent Posts

See All

Commentaires


bottom of page