Vahel, kui ma ajas tagasi vaatan, loen oma kirjutisi, mis on mulle ilmunud, meenutan, mis neile järgnenud on, ma mõistan kui sageli ja kui vähe, ma nendel hetkel mõistsin, mida minus ärganud read, mulle öelda on tahtnud.
Minu laul on Hingest
Ma laulan Hingele
Ma laulan Hingest.
Ma sõnadeta helisen Su kõrval
helisen Su sees.
Ma naeran Sinu silmades
Su südames.
Su Hinges.
Ma olen Sinu juures.
Olen Sinu kõrval.
Olen Sinu sees.
Kas tunned?
Kas näed?
Sinus ärkan ma hommikul vara.
Sa magad veel ja mind ei märka.
Sind igatsedes imetlen Su und
Su pehmeid hingetõmbeid
Su õrnu tundeid, lõdvestunud meelt.
Su kerget lihtsat olekut.
Sind sosinaga äratan.
Sind päikesekiirega kõditan.
Ma vargsi jälgin Sinu ärkamist.
Sa virgud, avad silmad.
Vaatad päeva, vaatad ruumi,
kuid ei märka Mind.
Sind igatsedes ootan.
Ootan Sinu sees.
Kallis, on aeg.
Kustuta tuled ja kustuta valgus.
Vaata otse pimedusse
läbi sulgunud silmalaugude.
Vaata pimeduse valgusesse
läbi nägijate silmade.
On aeg, kallis
sulgeda kõik valgused
ja avaneda endasse.
Taim saab minna kasvama ja õitsema, vaid siis kui seeme asetada mulda. Inimene vaid siis, kui ta mõistab, kes tema sees on.
