top of page

Peatükk 1

Updated: Feb 8

Istun oma armsal metsarohelisel diivanil ja koon tütrele kätiseid. Samas lasen ka mõttelõnga vabaks ning asun huviga vaatama, mida see minust läbi voolavast nähtavale toob. Infot on palju ja automaatselt suunan pilgu enda kaustiku poole, kuid siis meenub, et viimase nädala jooksul on kummalisel kombel kõik minu pastakad ja tindipliiatsid järjest tühjaks saanud. Ja see kogus ei olnud mõned, vaid terve peotäis.


"Aga, mis siis kui see on märk?" küsin endamisi. "Et on aeg asuda tegema midagi teistmoodi, et on täis see aeg kui ma kirjutan lihtsalt tühja, endale sahtlisse." Soe jutt käib seljast läbi. "Olgu," teen otsuse ja haaran telefoni, et avada notes´id ja mõtete voog sinna kirja panna:


Mõtete funktsioon on näidata energiakoodi sisu inimesele arusaadavas vormis. Mitte selle jaoks, et inimene istuks mõtete süsteemis ja neid ise pingutades juurde mõtleks. See on ajusüsteemi kurnamine ja ülepinge tekitamine. Ühtlasi takistab see energiavoolu, sest tekitab ummiku energiaringlusesse.


Varem või hiljem peavad kõik ärkama. Siin lihtsalt ei ole valikut. Inimene on mõeldud elama oma õiges süsteemis, see tähendab kehastama seda, kes ta tegelikult on, koos sellega, mis tegelikult temaga kokku kuulub.


Elu ei võta kunagi ilma andmata. Ta võtab ainult selle, mis valedel põhjustel, ekslikult inimese juurde sattunud või on inimesele loomas kihti, kes ei ole tegelikult tema. Ja elu annab asemele kohe peale seda kui inimene lõdvestub, lubab endal toimuvast aru saada, annab vabaks talle mitte kuuluva ning ütleb jah sellele, mida elu tahab anda ja nähtavale tuua.


Elu annab alati parima, sest ta teab täpselt, kes inimene on ja mis ja kuidas on talle mõeldud siin elus osaks saama, et ta elaks oma parimat õnnelikumat elu. See on ideaalseim variant, mis toob rahuldust ja rahulolu igal tasandil.


Kuid probleem seisneb selles, inimene hoiab kramplikult kinni sellest, mis on ja püüab jõuga mõtteid pingutades välja mõelda kuidas ta elama peaks. Loodus on aga asjad seadnud nii, et mõtte tasand on vaid info lugemiseks, mis liigub sinna kehast. Kui kehaga on kontakt välja lülitatud, siis ei saa elu ka inimest vajalikul määral juhtida, et inimene jõuaks nende asjadeni, mis temani tegelikult on mõeldud jõudma. Info on energias, mis saab alguse keha alumistest lülidest ja voolab üles. Sinna on sisse kirjutatud kogu inimese lugu. Kõik juhtnöörid. Igal sammul vaja minevad oskused. See on täispakett, ideaalselt kokku pandud just selle inimese jaoks.


Elu ülesanne on omalt poolt teha kõik, mis võimalik, et inimene pehmelt üles äratada, aga samas nii, et tema missioon saaks täidetud - tuua inimene kokku oma elu projektiga. Kui inimene märguandeid ei mõista või ei kuula, siis ei ole elul muud varianti kui võtta kasutusele aina karmimad meetmed. Sest teisest küljest peab vabaks saama ja oma õigele kohale pääsema ka see, mis on nö inimese juures ekslikult vangis, see kuulub kusagile mujale, kellelegi teisele, tegema midagi muud. Kui aga inimene pingsalt ja jõuga kinni hoiab, siis takistab see omakorda ka kõigel ülejäänul minna oma tõelist rolli täitma.

Meil räägitakse palju, kuid räägitakse vähe, mida mõtted tegelikult teevad, mida seesmised seisundid tegelikult teevad. Kehas olevad pinged ja ärevused - sellest on saanud uus normaalsus. “See lihtsalt on nii, õpi sellega,” kerkivad mälupildist sõnad, mis mulle kord öeldi. Kuid minu süda, hing ja keha ütlevad - ei, see ei pea nii olema, see ei ole normaalsus. Normaalne on ennast oma kehas hästi ja vabalt tunda - see on normaalsus. Ma keeldusin leppimast ja sellist normaalsust vastu võtmast. Ja oma mõtetes ja tunnetes toimuvaga pidin ka ise kuidagi hakkama saama, sest see, mis seal toimuda võib on kreisi ja iga päev käia terapeudi juures või koormata enda koormatega oma lähedasi, sõpru, tuttavaid ei olnud ka lahendus. Siin on oluline on teadvustada, et neil on ka oma elu ja omad väljakutsed, omad koormad ja pinged, millega toime tulla.


Kuid ise saab iseennast alati toetada ja aidata, saab rääkida ja jagada, saab anda armastavat kohalolu, lohutust ja paitust. Seda kõike saab treenida, kuid ise ei juhtu midagi. Selle jaoks on reaalselt vaja suu lahti teha ja endaga rääkida. Avada oma käed ja anda endale kallistus, pehme puudutus, tõmmata pleed ümber või haarata padi kaissu. See kõik on olemas 24/7 iga päev, igal ajal.


Ei ole vaja ennast jätta saatuse hooleks ega loota - ah küll elu hoolitseb mu eest kui vaja. Ta teebki seda, aga ta saab teha seda alles siis kui ise enda eest hoolt kandma hakata. Kõigepealt on vaja selle eluga luua kontakt, ühendus, läbi saamine, et ta pääseks inimese vereringesse ja sealt edasi kiirguda läbi inimese tema reaalsusesse. Kuid seda ei juhtu, kui inimene ise endaga läbi ei asu selekteerima oma mõtteid, juhtima oma tundeid ning jälgima, et pinge tase tema kehas oleks optimaalne nii, et seal olla ja sellega toimetada oleks mõnus ja hea.


Elu ei saa teha midagi enne kui inimene ise ei taha ja kui ta selle tahte märgiks mitte ühtegi varvast ega sõrme ei liiguta, isegi mitte nii palju, et midagigi oma mõtetega ette võtta. Elu juhindub inimesest. Kui inimene ei oma siirast tahet, siis elu ei saa ka muud näidata ega anda.

Nö õigeid mõttemustreid ei ole vaja pähe ega kehasse sisendada. Neid ei saa välja mõelda ei ise ega keegi teine. Olgu see teine kui tahes teadja või selge. Unikaalsed koodid on nähtavad vaid inimesele endale ja nad näitavad end vaid sellele inimesele, sest nad on sisse kirjutatud impulssi, mis avaneb ja aktiveerub ainult sellele inimesele ja siis kui ta on loonud selleks sobiva keskkonna. See tähendab, õppinud ennast ise ausal teel, pettuste ja skeemitamisteta reguleerima. Neid asju ei ole võimalik ei jõu, tahte ega ühegi muu võttega avatud olekusse tuua. Jõuga sekkuda ja üritada infot kätte saada, on sama, mis minna ema kõhus olevat loodet torkima. See on karm loodusseaduste rikkumine ning midagi head endaga kaasa ei too.


Elu koputab ise pehmelt uksele ja annab märku kui on aeg ja teadvus avab kõik vajalikud koodid, siis kui on õige aeg ja ta näitab ja annab täpselt nii palju kui järgmiseks etapiks vaja on.

—-

Inimene keerab ennast ise sageli sõlme, olles liialt uudishimulik kauges tulevikus toimuma hakkamise ees. Et ikka saaks teada, mis seal viie aasta või kümne aasta pärast toimuma hakkab. Ja kui ta väga tahab, siis ta seda ka saab. Kuid iseasi on kas info, mida ta näeb on tema hetkeseisus oleva mõistuse jaoks täismahus arusaadav või ta oskab sealt välja lugeda vaid läbi teatud kitsa ja väga kõvera peegli. Ja see võib olla ka midagi nii suurt ja ebareaalset, et võtab inimese jalust ning ehmatab ära.

Kui inimene tahab, et tema elus midagi muutuks, siis ei ole vaja minna oma võimeid avama, vaid asuma õppima kuidas töötab tema mõtte ja tundesüsteem ja kuidas seda juhtuda. See on baasoskus, mis on vajalik selgeks saada. Võimed on võimendatud oskused. Ja need oskused võimenduvad vastavalt sellele kui hästi inimene suudab oma süsteemi juhtida. Väikesel beebil on väike jalgadega edasi liigutatav auto, suuremal lapsel kergelt juhitav ATV jne. Tõsised süstikud ja raketid saavad kättesaadavaks siis, kui on olemas ka vastav juhtumisoskus, vastasel korral ei ole just kaugele vaja mõelda, mis juhtub kui süstik antakse kätte mõnes varajasemas etapis.


Kõik on seatud ja kodeeritud nii, et inimene jõuaks soovituni kõige turvalisemat teed pidi, kui aga mõistus vahele segab ja hakkab oma äranägemise järgi asju ajama, siis on see sama, mis tilk asuks tervet ookeani organiseerima, sellisel moel inimene ei jõuagi väga kaugele. Suure kohvritäie kogemusi, sinikaid, muhke ja katkiseid juppe saab aga tõenäoliselt küll.

—-

Mõistust ei ole vaja ära lõhkuda. Vaata parem, kellele kuuluvad need hääled, kes mõistuses sinuga räägivad. Kui õppida oma mõistust lõdvestama ja lülitad ta pehmelt ümber lihtsalt elu vaatlejaks, nautijaks ja rahulikult eluvoolus liikujaks, siis peagi saavad asuda seda tegema ka need, kellele kuuluvad hääled sinu mõistuses.


Me kõik oleme omavahel seotud ja seda kõige kummalisemaid teid pidi.

—-

“Kas ma tõesti pean kogu selle materjali nähtavaks tooma,” küsin endalt vaadates seda voogu, mis just ekraanile ilmus. “Kuidagi imelik tunne on selle kõigega.”


“Kus sul see tunne on?” küsin endalt seepeale vastu.


“Peas,” vastan kiiresti, sest pea on tihke ja tõmbab kogu tähelepanu endale. Kui aga kehasse piilun, siis avastan, et seal on kõik rahulik ja vaikne.


“No näed," vastan endale rõõmsalt,” kõik on peas kinni."

"On jah," pean tunnistama, sest keha on kuni kolju piirini vabas ja kerges olemises. Ei ole pinget, ei ole midagi muud kui nauditav olemine. Ainult peas pressib tihedus.


“Jah, olgu siis pealgi,” mõtlen endamisi ja näen sisemisele ekraanile ilmumas pilti, kus olen kogu loole vajutamas nuppu "publish", kuid vahetult enne vajutust, ma märkan kuidas mu mõtetest jookseb läbi kommentaar: “ah, riskime siis pealegi.” Näen kuidas käsi tahaks kogu planeeritud tegevuse lõpuni viia, kuid kõik peatub, sest seest kerkib üles suur punane "stopp" ja paneb kogu loole piduri:


"Mis mõttes riskime siis pealegi? Millega on mul siin riskida?" tõmban ennast nägemusest välja. Nägu tõmbub muigvele, sest tegelikult ei ole ju mitte millegagi riskida, aga mõtte ringskeemid leiavad siiski ühteist:


"Sulle keeratakse selg, sind peetakse hulluks," kuulen kajamas kusagil enda sees sõnu.


"Hulluks? Nende sõnade ja mõtete pärast, mis minust läbi voolavad? Et need lihtsalt välja kirjutan või ütlen, nii nagu need tulevad?" küsin endalt imestunult. Näen aktiivset noogutust endas ja tunnen, kuidas surve peas kasvab veelgi tugevamaks.


"Et ma olen tõesti ainukene, kes selliste teemadega enda sees kokku puutub, endast aru püüab saada, vahepeal ringi eksleb, kummaliste mõtete ja häirivate piltidega silmitsi seisab?" Need küsimused lihtsalt kerkivad minu seest ja ma tean, et kogu see lugu hullusega, see on vaid illusioon, mingit laadi meelte trikk, kuid ma ei saa jätkata enne kui olen oma pea ruumi saanud tagasi kerge olemise nii nagu on kehas. Märkan enda sees kerkimas infot, mida mul selle tarbeks teha on vaja, kuid keha ei asu liikuma, olen justkui oma peas lõksus, sest tähelepanu on pead aina tugevamalt kokku suruvasse tundesse kinni jäänud. Energia ei pääse sealt edasi ringlusesse liikuma, sest keha keeldub seda vastu võtmast. Ja surve kasvab veelgi. Hakkan tajuma kuidas ka väline ruum justkui muutub kitsamaks ja surub raskusega peale.


"Tule siia, kus sul on kerge ja hea olla," kuulen vaikset häält enda sees. Tähelepanu ärkab selle peale ja midagi meenub. "Õigus - hea, aga kus on mul hea olla?" küsin mõttes enda käest. Selgroost käib läbi soe jutt ja mul tuleb meelde keha kergus, hea tunne kehas. Seal on kõik nii nagu oli enne - kerge, mõnus ja hea. Lülitan oma tähelepanu selgroo sees olevale soojale tundele ja ütlen "jah" mõni hetk tagasi nähtud juhistele. Sulan sinna nii palju kui võimalik.


Edasine toimub kõik justkui iseenesest. Ma tõusen ja liigun oma korteri kõige kaugemasse nurka, sinna, kus ma viimasel ajal olen end kõige mõnusamalt ja hoitumalt tundnud - magamistuppa voodi peale. Võtan padja kaissu ja kerin ennast sooja pleedi sisse. Oma tähelepanu olen vahepeal lülitanud täielikult oma selgroo sisse. Nüüd liigun sealt vaikselt pea suunas ja edasi pealae juurde, et avada seal olev uks/luuk, nii nagu juhised näitasid. Astun ise eemale, et kogu üleliigne rõhk ja energia endast välja lasta, kuid midagi ei juhtu. Surve peas ei vähene. Selle asemel näen luugi ees justkui tihket limast kihti, mis seisab kui kork uksel ees.


"Limakork," kuulen endas vastust oma küsimusele, "mis see veel on?" Ma ei tea, mida sellega teha, seetõttu ma ei tee sellega mitte midagi, vaid lõdvestun minu selgroos oleva ja mind ümbritseva sooja tunde sisse ja luban enda süsteemil ise teha seda, mida vaja, et kogu see situatsioon saaks laheneda nii nagu vaja on. Ja lõdvestun veelgi rohkem. Järgnevat näen justkui seesmist elavat filmi.


Tunnen kuidas selgroog muutub aina soojemaks nii, et ma saan sellesse veelgi suuremalt lõdvestuda. Kõik mõtted olen välja lülitanud ja lihtsalt vaatlen ning tunnistan toimuvat. Soojus kerkib vaikselt kolju piirini ning imbub sealt edasi pea sisemusse. Järgmisel hetkel näen kuidas limakork ise eest lendab ja koos sellega hakkab peast vaikselt välja voolama ka tihkus. Tunnen aina suuremat head olemist soojast, mis kiirgub minu selgroost igale poole minu kehasse, täidab mu silmad ja mulle tuleb täielikult meelde see minu olemine, kus mina tunnen ennast mõnusalt ja hästi, nii et kõik seestpoolt sätendab ja ma vaatan maailma läbi silmades olevate sädeluste.


"Kuidas ma küll selle olemise unustada sain?" küsin endalt endamisi.


"Sa vajusid ühisesse teadvusesse, seal ongi alati olla tihkem ja raskem. Kuid sinu loomine on siin, kus on kerge ja õhuline. Kui hakkad kaduma ja enne kui midagi tegema asud, lülitu siia. Alati. Siin oled sa enda energias. Siin on sul alati turvaline. Siin oled sa hoitud." Jah, olen selle kõigega nõus, tunnen aina õhulisemaid sooja laineid, mis minust läbi voolavad ja mind täidavad. Avan vaikselt silmad ja tulen kogu selle olemisega liikumisse. Vahepeal on õhtu kätte jõudnud, aga mul seisab veel ees autosõit Haapsallu.


Edasine toimub samm-haaval, sest kuigi peast on praktiliselt kogu surve ära kadunud, siis tajun kehaga välises ruumis jätkuvat tihket õhku, mis tahaks väljastpoolt survet avaldama hakata. Justkui mulle midagi selga tõmmata, mis ei ole mina ega minu oma. Kunagi varem oleksin sellele reageerinud hirmu tundega ja enda sees ennast kokku kerinud, kuid enam mitte. Nüüd ma otsustan endasse püsima jääda. Jätta oma energia avatuks. Olen oma tähelepanuga hoolikalt enda energiaga ühendunud ja lasen välisel lihtsalt olla.


Pool teed Haapsallu muudkui tajun, kuidas mingisugused häirivad pildid tahavad silme ette kerkida. Lülitan neid välja, suunan edasi. Aga nad muudkui ilmuvad sisemisele ekraanile. Kuni viimaks otsustan, et sõidan sellest ekraanist lihtsalt läbi. Ja see töötab. Tajun ja tunnen, kuidas kogu ahistav lugu jääb justkui selja taha ja ma pääsen edasi. Tunnen, kuidas minu selgroo alumistes lülides ärkab uus justkui kuum täpike ja see voolab sooja joana mööda selgroogu üles ja valgub edasi kehasse laiali. Ma lõdvestun ja mind täidab kergus ja lihtne kerge õnnetunne. Nägu läheb ise naerule. Ja minu sees kõlavad sõnad:


"Ma olen õnnelik, lihtsalt niisama. Lihtsalt niisama olengi õnnelik. See tunne lihtsalt on siin. Ma ei teinud midagi, et teda esile tuua. Ta tuli ise nähtavale. See õnnelik olemine lihtsalt on siin minu sees kogu aeg olemas." Mida selgemalt ma seda taipan, seda kergemaks ja õhulisemaks muutub see õnnelik olemise tunne. Ja edasi kerkivad minus esile pildid raamatust, mis on kui elu ise - aus, vahetu, elus, voolav, mitmekülgne ja hetkes sündiv, ei ole pastakaid ega sahtlisse talletamist, on kirjaread, muusika, luule, liikuvad pildid, juhised, mõttekäigud ja kõike seda, mida elu kinkida ja anda tahab, hetkes ja nii nagu on. Uued kuumad jutid käivad seljast läbi ja ma tunnen kui mõnus ja hea see kõik on. Miski, nii minu moodi, midagi mulle.


"Jah," ütlen vaikselt selle kõige nõusoleku märgiks ja: "arvatagu pealegi, et olen hull, aga vähemalt olen ma siis aus hull," muigan kergusega ning silme ette kerkivad sõnad:


"Elav elu raamat."


Vaatan neid sõnu ja tunnen, kuidas kogu minu sisemus õrnalt ja pehmelt õitsema läheb: "Jah," kõlab rahulikult ja vaikselt igast minu rakukesest, "teeme seda."


1 view0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page