31.01.2024 Kolmapäev

On mõned lihtsad põhitõed, mida mitte järgides inimene teeb endale lihtsalt liiga.

Enda jõuga tagant kiirustamine, nõuda endalt briljantseid oskuseid ja andeid, ajal kui kasvu ja arengufaas on tegelikult alles alanud ning siis anda endale vastu näppe kui kõik ei toimu tahetud kiirusel ja tulemusel, siis mis muud see on kui enese piinamine. See ei too soovitud tulemuse juurde ei kiiremini ega meeldival moel. See on kannatamine. Ka õppimine, arenemine ja kasvamine tegelikult soovitud suunas ja soovitud kujul oskustesse muutub vastumeelseks ja ebameeldivaks, sest põhjustab valu rohkem kui rõõmu.

Sama juhtub ka siis kui seda mudelit rakendada teiste peal, see kutsub esile vaid pingeid ja trotsi ning kogu rõõm ühisest mängust kaob.

Vahet ei ole kui ilus või hea või kasulik teiste poolt loodu ka poleks. Kui info, mida inimene jagab ei ilmu tema enda seest talle ilma välja mõtlemiseta, jõudu, ekstra tahet rakendamata nähtavale, vaid juhindutakse puhtalt mõistusest ja loogikast, siis see toob inimesele kannatusi, sest see ei ole tema tõde. Need on puhtalt teoreetilised teadmised ning neis võib olla vigane kood sees, mis ei vasta reaalsusele. Ja kui nii on, siis inimese teadvus asub inimest korrigeerima, et too saaks oma eksimusest aru ning mõistaks enda tõde, mida jagada ilma ennast ja teisi eksiteele viimata.

Siin punktis on ilmselt kõik selge. Kui inimene ei tee seda, mis talle tegelikult meeldib, valmistab rõõmu ja rahulolu, siis ta muutub õnnetuks ja rahulolematuks, sest need tegevused ja toimetamised, mis meeldivad, need nad panevad inimese seestpoolt helisema ja särama ning täidavad ja toidavad teda energiaga.

Mõistus on kui tehisintellekt, mis juhindub vaid mälusse kirjutatud infost. Vahel on see tõesti adekvaatne, toetav ja aitav, kuid see lähtub minevikust. Kui olemasolevat hetke elada eilse põhjal, siis ei saa ka homme midagi uut tulla. Südamehääl toetub energiavoole, mis on hetkel aktiivne. See info on värske, uus ja seetõttu just see aitabki luua homsesse midagi uut, midagi teistmoodi ja rohkem seda, mis valmistab nauditavat ja meeldivat olemist.

Inimene kannatab seni kuni isu täis saab ja otsustab valida ning toimida teisiti. Selles ei ole midagi valet ega halba. Nii toimub õppimine ja kõik muhud ja sinikad on olulised ja omal kohal. Nii saame aru, mis juhtub kui tasakaalu käest laseme ega loo enda sisse tugevat tõeliselt toetavat keset, millele toetuda ega mõista süsteemi, mis on mõeldud meid endid juhtima ja juhendama. Kuid iga sinika ja muhuga põhjustatud kannatus toob inimese tõe nägemisele ja mõistmisele iga korraga aina lähemale.

Kui inimene avab ennast ja kogu oma hinge armastusele, mis on toksiline, siis see toksiin voolab ka tema enda süsteemi ning hakkab teda vaikselt seestpoolt lõhkuma. Kui armastus on puhas, siis ta lihtsalt on ja armastab. Ta ei nõua midagi, ei kirjuta ette kuidas peab olema, mida tegema, kuidas käituda ja välja näha, et sobida. Puhas armastus armastab nii nagu on ja lubab olla nii nagu on ja sellises armastuses puhkeb õitsema iga inimene, kes satub sellise armastuse südamesse. Puhas armastus ei hävita, ei tee liiga ega pane kannatama.

Kui inimene asub tegutsema tervendajana, siis on oluline, et selleks hetkeks oleks põhjalikult läbi käidud kogu enda alateadvus ning oleks selge ja arusaadav kuidas energiamaailm toimib. Võib näida ilus ja õilis mõte ja tunne aidata teisi ja muuta nende elusid paremaks, kuid siin on vaja veenduda ega pole tegemist aktiveerunud "maailma päästja" arheotüübiga. See on üks peamistest alateadvuses varjus olevatest kihtidest. Ja see tunne, mis selle arhetüübiga kaasneb, võib olla väga tugev ja kaasa tõmbav. Kannatused algavad siis kui tervendaja saab aitamisega enda peale energiakoormad, mida on mõeldud teine inimene ise lahendama ning ette nähtud perioodi vältel enda turjal kandma, et ta saaks aru mingitest olulistest aspektidest, millest temal on vaja aru saada.