Mõistus genereerib lugusid ja suunab tähelepanu otsima igale poole mujale, kuid hall kardinal on just mõistus ise, kes ei taha anda kontrolli käest ja kes ei taha lahti lasta vanast mina pildist, et hoida inimest täielikult endale. See on kui ema, kes hoiab oma last kui beebit isegi siis, kui too on juba ammu suureks kasvanud ja soovib tegelikult iseseisvaks saada.
Mõistus ei ütle ega näita, et tema korraldas ühe või teise asja, ta näitab pilte ühest või teisest inimesest, nähtusest, planeetidest ja kuudest ning näitab näpuga sinna. Mõistus võtab endale selga nende maskid, et end kardinate taha ära peita, ajada unine teadvus segadusse ning enda puhastumise vastutus lükata mujale.
Magav teadvus, aktiivne mõistus vs lõdvestunud mõistus, aktiivne teadvus
Mõistuse kasutamine so mõttesüsteemi kasutamine välja mõtlemiseks ja see on üks suurimaid energia ja jõu lekkeid. Kurnatuse põhiallikas. Sest mõistus püüab iga hinna eest kõigest aru saada ja ise absoluutselt kõike hallata. Kuid see ei ole tema roll. Mõistus on lihtsalt elu vaatlemiseks, tunnistajaks olemiseks ja elu naudingutest osa saamiseks.
Mida lõdvestunumalt toimib mõistus, seda vabamalt saab toimida teadvus.
Mõistus on mõeldud alistuma teadvusele tervikuna, kuid enamasti üritab ta panna teadvust alistuma endale.
Inimene pingutab ja näeb vaeva, et mõistusele sobida ja meeldida, kuid lülitudes ümber puhtale teadvusele, kaob see kõik, sest siin ei ole vaja mitte kellelegi meeldida ega sobida, kõik sobib nii nagu kõik on, see on aktsepteerimine, ei ole üle pingutamist ega alla tõmbamist, ei ole meelitamist ega ahvatlemist, et panna kedagi midagi tegema või mitte tegema. Kõik toimub ise, nii nagu toimub, omas rütmis ja omas vormis. Siin on selge, puhas, kaine. Kõike on täpselt parajalt ja õiges koguses, nii palju kui olemasolevas hetkes vaja.
Inimene hakkab täiesti selgelt nägema siis, kui ta saab kaineks. Seni kuni toimub tarbimine, seni puudub täielik kainus. Seni on ka teadvus uimane ja uimastatud.
Pinges mõistus => pinges aju => pinges keha.
Mõistus on pinges, sest ekslikult on kogu vastutus, elu loomine ning elu juhtimise pult läinud mõistuse kätte. Kuid see ei ole tema roll ega ülesanne. Seda teeb teadvus. Mida vabam ja puhtam on teadvus, seda kiiremini kõik toimub ja toimub just see, mis tuleneb inimese originaalolemusest.
Peas on mõistus ja aju, selgroos on teadvus ja DNA originaalkoodid. Et aju saaks läbi juhtida puhtaid originaalkoode on vaja nii mõistus, kui teadvus puhastada üleliigsetest või moondunud koodidest.
Et asuda oma süsteemi ise ja täielikult haldama, see tähendab hakata lihtsalt ise enda elu looma, on vaja üle minna enda originaalkoodide süsteemile.
Puhastamist teevad koos nii mõistus kui teadvus.
See, mis toimus minevikus, see võis olla lihtsalt mõistuse meeleheitlik soov võtta maksimum olnud ajajärgust, ära kogeda nii palju kui vähegi võimalik, isegi kui see põhjustas kannatusi, sest üleminek uude ajajärku tähendab seda, et mõistus peab lahti laskma kõigest ja ta ei tea, mis ees ootamas on, sest uues ajajärgus on kõik toimuv hetkes ja ei vaadata kaugemale kui olemasolev hetk, aga see paneb mõistuse võbelema, sest tema tahab täpselt teada, millal, kuidas, miks, et olla kindel, et ta ikka saab kogeda kõiki hüvesid, mis võimalik on. Või mis üldse saama hakkab. Ja siis ta üritab iga hinna eest kaasa tarida kogu oma pagasit, mille ta aastate jooksul kogunud on, et kui muud ei ole, siis ta saab vähemalt juba kogetud kogemusteski supelda. Kuid see saab olema sama, mis üritada tervet maakera läbi nõelasilma ajada.
Uues ajajärgus ei vaadata ka tagasi kaugemale kui olemasolev hetk. Nõela silmast pääseb läbi vaid mõistus, kui on puhas kui värske beebi, kes vaid vaatleb ja uudistab enda sees ja ümber toimuvat ega tee sellega mitte midagi.
Kui kogu tähelepanu toimib enamuse ajast vaid pea tasandil, siis pea kuumeneb üle ja keha kannatab külma.
Kui tähelepanu lülitada ümber mõistuse vormist teadvuse vormi, siis on inimene kogu oma tervikus. Mõistus asub peas, aga teadvus hõlmab kogu tervikut. Alateadvus on inimese keha, kaelast allapoole. Ülem teadvus on pea. Et inimene tervikuna toimida saaks ja kasutada kogu oma teadvust, siis on vaja omavahel ühendada pea ja keha. Pea jaoks ei pruugi see meeldida, sest eraldatusest tulenevalt on pea korda saatnud terve rea igasuguseid tegevusi lähtudes vaid mõistusest tulenevast. Kehas on aga need kogemused talletunud mälestustena tervikkujul, see tähendab, et seal on ka see osa, mida mõistus olles kehast eraldunud ei suuda näha, mõista, tunda ega hoomata. Varjude maailm, mis oma olemuselt ei ole tegelikult muud kui lihtsalt tervikpilt tegelikult toimunust. Aktiveerides oma keha ja asudes teda uurima, saab inimene õppida nägema tervikut, mis omakorda võimaldab tal hakata elama ka oma elu tervikuna.
Comments