top of page

05.02.2024 Esmaspäev

Updated: Feb 7

Inimene on õppinud ja harjunud tegema valikuid ja otsuseid kõige muu kui iseenda järgi. Nt kell. Kui uni läheb ära, kuid kella vaadates selgub, et see on veel väga vähe, siis ta enamasti otsustab, et pean veel magama, isegi kui und enam tegelikult ei ole. Ja vastupidi, kui avastab, et kell on palju, kuid tegelikult endas on veel väsimus, siis ta otsustab üles tõusta isegi kui reaalselt mitte kusagile minna ei ole vaja.


Huvitav on märgata hinnangut - kell on palju, kell on vähe. Kuid kas kella saab üldse olla palju või vähe, kui see tegelikult lihtsalt on? Kell on kell, täpselt üks. Kellal liigub seier või vahetuvad numbrid. Ka see kõik lihtsalt on - liikumine.


Inimene annab ajale ja kellale võimu iseenda üle. Laseb kellal dikteerida oma elu.

Millal ärgata ja millal magama minna, millal, kui kaua ja kui palju midagi teha. Sedasi kujuneb välja tehislik mehhanism, kus inimene kaotab oma loomuomase liikumise ja toimimise. Minnes sedasi oma loomulikust rütmist ja voolust välja.


Mitte kuulata oma loomulikke biorütme, see on tegelikult kuritegu iseenda vastu. See toob esile rütmi häired, mis tähendab, et liikumine saab olema konarlik ja katkendlik, mitte sujuv ja voolav.


Kui inimene käivitab jõu ja energia tahtega, et minna tegema midagi, nt pingutada jõusaalis, hetkel kui selle nivoo on madal, siis ta vaid kulutab ennast.


Kui on õige hetk tegutsemiseks ja see on kooskõlas inimese tegeliku liikumise suunaga, siis energia tase tõuseb ise, andes sellega kui rohelise tulega märku - tegutse!

Kuid kui energia tase päriselt tõuseb, siis sageli inimene kohkub sellest hoopis ära ja muutub ärevaks, sest terve keha täitub surinatega ja erutub. Selles olekus aga kaotab inimene sageli pea ja suunab tähelepanu püksis olevate sipelgate maandamiseks ja jätab tegemata selle, mille jaoks antud energiadoos tegelikult eraldus.


See on oma energia ja jõuvarude mitte sihtotstarbepärane kasutamine, mis viib selleni, et tekib kurnatus ja väsimus ning seda, mida oli soov asuda tegema ei tehtagi või kaob ära see tunne ja elevus, mis eelnes kogu loole.


Nii lööb inimene oma loomulikust rütmist välja ka kogu oma seksuaalelu, sunnib ennast erutuma, sest justkui nüüd peaks, sest välised asjaolud justkui ootavad ja tahavad seda. Kui nüüd ise midagi enda sees ei käivitu, siis arvatakse, et midagi on hoopis viga. Kuid need asjaolud, see hetk, ei ole lihtsalt kooskõlas inimese enda loomuliku biorütmiga. Ka inimene, kes vastas on, oma energiaga või hetkel oleva energeetilise seisundiga ei pruugi olla midagi sellist, mis sobiks kokku erutust ja energia tõusu mitte tundva inimesega. Kui energiad omavahel sobivad, siis nad võimendavad teineteist ja hakkavad kasvama, mitte ei kustu. See toimub ise. Rakendades jõudu, tahet, muutub kõik kunstlikuks ning kõik, mis on kunstlikult tekitatud ei täida inimest pikas perspektiivis, vaid tühjendab.


Liikumine või mitte liikumine saab alguse peast.

Mõistus näeb pilti, tunneb selles ära enda oma, keha täitub energiaga, kuid järgnev tegutsemine ja nähtava teostamine jääb tegemata kui mõistus paneb mingil x põhjusel bloki. Ei lase sihtotstarbe päraselt kasutada aktiveerunud energiat ja läheb selle asemel tegema midagi, mida tema paremaks arvab. See on aga iseenda ja kogu oma süsteemi petmine.


Järgneda mõttele on sama, mis viia ennast hukatusse. Tähelepanu voolab koos mõttekäiguga kehast minema. Me saame öelda nähtavale jah või ei ning lasta sellel kõigel lihtalt ise edasi minna. Oma tähelepanu aga jätta endaga endasse, et kogeda olemasolevat. Ja saabub ka hetk, kui kogemuste ruumi tuleb see, millele sai öeldud jah. Siin ja praegu aga kogeda seda, millele sai varasemalt öeldud jah. Nii ei jääda mitte millestki ilma. Tähelepanu on kohal ja märkab kõike seda millele on öeldud jah.


Hoolitse selle eest, et ütled jah, sellele, millele tõesti tahad jah öelda ja ei sellele, mille järgi pole isu. Rahulikult, neutraalselt justkui virtuaalselt shopates.

Probleeme võib tekitada asjaolu, et pildid ja visuaalid, mis meie sees kerkivad on peaaegu alati ilusamad ja paremad kui see, mis hetkel reaalsuses toimumas on. Aga see on loomulik, sest elu ongi mõeldud iga hetkega minema paremaks, meeldivamaks, nauditavamaks. Ei ole vaja hüljata seda, mis täna on, et kätte saada homset. Eile ju näis ka see, mis täna on, parem ja meeldivam kui see, mis oli eile. Ja mõnes päevas ongi rohkem raputusi, aga vaid seetõttu, et midagi peab nö küljest ära kukkuma, et homme ka tegelikult saaks tulla see, mis täna nähtavale tuli ja millele sai öeldud jah.


Mida lõdvestunum on mõistus, seda rahulikumalt saab ise olla kohal ja nautida just seda olemasolevat hetke.

Selle asemel, et minna minevikku ja uurida ja analüüsida, mida seal oleks võinud teha teistmoodi, hoolitse selle eest, et siin ja praegu sa teeksid ja toimiksid nii nagu sina päriselt tahad. Minevikus surkimine põhjustab olemasolevas hetkes kannatusi, kui ei tehta seda, milleks olemasolev hetk tegelikult mõeldud on.


Inimesel hakkab raha ära hajuma asjadeks ja tegevusteks, mis ei ole kooskõlas sellega, mida inimene oma kõrgemast aspektist lähtuvalt tegelikult ei vaja. Kõrgem aspekt kasutab seda võtet, et suunata/pöörata inimene sinna, kus talle saavad nähtavaks need asjad ja tegevused, mis talle tegelikult siirast rõõmu ja rahulolu toovad. Ning nende tarbeks ilmub ka raha uuesti nähtavale.


Peab nii ja peab naa, aga mis siis kui ei pea, ei nii ega naa, vaid võib nii nagu endal on.


Varjud teenivad meid.

Me loome nad ise, et teatud etappidel oma elus toimuvaga paremini toime tulla. Nad on mõeldud aitama sellisel kujul ainult sel ühel korral ning seejärel lahustuma. Endas on aga vaja tõsta teadlikust ja kasvatada oskust elus toimuvaga toime tulla nii, et eelmisel korral loodud vari ei muutuks ajas domineerivaks, et oleks võimalik toime tulla ilma varjuta.


Varje võib vaadelda kui maske, mida inimene endale ette tõmbab kui toimub midagi, millega ta iseenda päris olemusena ei suuda toime tulla.


Klassikalised varimaskid on:

Olen kangelane ja sean maailmas õigluse jalule

Olen ema Teresa ja päästan kogu maailma valust ja hädadest

Olen väike väga hea tüdruk või poiss, siis suur ja hirmus maailm ei tee mulle liiga

Olen õilis Jeesus Kristus ja kannan kogu maailma kannatust ristina enda turjal ja lasen kogu maailmal toituda minu ihust ja hingest


Kõik, mida üritatakse jõu või tahtega enda ellu tõmmata ja enda elus hoida on oma olemuselt allutamine.

See kõik hakkab kaduma ja hajuma kui inimene lõdvestub, mis omakorda võimaldab asemele tulla sellel, mis on mõeldud inimesega olema vabast olemisest, mis on kooskõlas inimese enda loomuliku olemisega, originaaliga, mis omakorda on inimese jaoks parim. Kuid seal sel hetkel ei ole näha seda, mis tegelikult asemele tuleks ja nii hoitaksegi pingsalt kõigest kinni. Ja see kõik väljendub erinevate pingetena kehas. Ühelt poolt on soov lõdvestuda, sest pinges kehas olla on ebamugav, kuid siis käivituvad igasugused protsessid, sest elu inimese sees kasutab kohe võimalust, et sättida kõik paika nii nagu on loodud olema, see ehmatab ja lükkab inimese tavapäraselt uuesti lukku.


Mida siis teha?

  1. Pöörata tähelepanu lõdvestumisele rahulikult ja regulaarselt.

  2. Selekteerida oma pähe ilmuvaid mõtteid. Ühtegi mõtet ei ole vaja pikalt mõelda ega minna tema käikudega kaasa.

  3. Reguleerida oma tunnete intensiivsust. Kui läheb liiga tugevaks, siis lahjendada rahuliku endale loomuliku hingamisega ning lõdvestumisega.


Mitte kõike mida näed ja kuuled ei pea enda sisse laskma, võib ka otse üles, enda peast välja suunata.

Kui põhja tõmbavad rasked kivid saavad süsteemist välja toodud, siis ka pinnal ujumine muutub palju kergemaks ja mõnusamaks.


Inimesed surevad iseenda hirmu kätte, mis kerib pinge nii kõrgele, et keha süsteemid ei pea vastu ja lõhkevad. Oskus lõdvestada ja vabastada pinget, suurendada või vähendada protsesside intensiivsust tagab sujuva liikumise, mis ei lõhu keha.


Oskus lõdvestuda ja üleliigseid energiaid endast välja juhtida, on õnneliku elu baas.


0 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page